Vaikus

Ükski elav hing pole veel kuulnud vaikust, aga igaüks tunneb teda. Inimene jõuab maale, astub autost välja, sõidumüra alles kõrvus, seisatab õuel ja ütleb: «Küll siin on vaikne!»
Vaikus nagu oleks miski, kuigi materiaalses mõttes on ta vaid heli puudumine, õhu paigalseis. Minult on küsitud: «Siin on nii vaikne, kas sul mõnikord hirmus ei hakka?» Vaikus hirmutab. Eriti kui oled temast võõrdunud. Aga kui otsid temaga tutvust, siis tuleb välja, et ega teda nii naljalt ei leiagi.
Eesti on õnnelik maa: meil leidub veel paiku, kus looduslik vaikus võib olla «täielik». Kus pole müra. Ega neid paiku siingi palju pole. Linnast tulnud inimesele võib küll iga külavaikus tunduda peaaegu kõrvulukustav. Aga tee katse. Vii tool õhtuvaikuses õue. Pane soojalt riidesse. Istu, mis siis, et võib tunduda imelik pimedas õues istuda. Aga seistes sa ei kannata vaikust ära oodata. Kas on või pole? Enamasti pole.
Sest kui hakkad kuulama, jääd ka ise vaikseks, siis varsti eristab kõrv kauge maanteemüra, või läheb lennuk. Läinud kevadel, kui vulkaanituhk ei lasknud lennata, oli üks ilus aeg. Lootsin tookord, et see kestab kauem. Taevas oli jälle nagu vanasti: tühi ja vaikne. Mõtlesin, et kui lennukatkestus kestab kauem, siis ehk inimesed saavad aru, et tegelikult polegi vaja nii palju lennata. Aga tuhk langes maha ja lendamine läks vana vaardiga edasi.
Siiski, on Eestis veel kohti ja hetki, kus võib kogeda looduslikku vaikust. Keset suuri metsi. Merest kaugel. Mõnel sügis- või talveööl, kui tuulgi on vaikinud. Ühtegi autot ei sõida ka metsateel ja ühtegi lennukit ei lenda üle. Ega siiski veel pole kindel.
Hakkad kuulama, kaugelt metsast kostab mingit müra ja kolinat … Ometi on südaöö. Metsa tehakse! Jah, seda tehakse nüüd ka südaöösel. Metsakombainid – harvesterid – on kallid masinad ja liisingu pangaprotsendid on ka kallid, masinamehe uneaeg odav. Raha räägib ja tema jutt on ikka vali, vaikus taandub alati selle ees.
Aga kord tuleb jälle öö, kui kallid masinad on viidud kuhugi mujale, tuult pole, isegi ükski oks ei prõksata metslooma jala all. Siis hakkad kuulma – ei, mitte vaikust. Vaikust sa ei kuule, sest sa elad. Sa kuuled iseennast. Oma hingamist, oma südamelööke, viimaks mingit ülemheli kõrvus, kui liiga pingsalt kuulatama hakkad. Aga kui harjud, kui lased vaikusel olla, siis võid ometi tunda, kuidas ta voolab su sisse, justkui oleks ta miski.
Inimene võib karta vaikust nagu iga harjumatut olukorda ja nagu iga olukorda, kus «midagi ei ole» ja kus ta peab üksi iseendaga hakkama saama. Aga inimene ka vajab vaikust. Isegi kui ta selle vajaduse on unustanud. Mida muud otsivad needki, kes teile linnatänaval vastu tulevad, kõrvaklapid peas, ilme äraseletatud. Muidugi pole seal vaikus, müra võib olla. Aga see on nende oma müra, oma ruum, linnast eraldi. Mis see vaikus muud ongi kui omaruum.
Ja kust inimene peakski seda päris vaikust veel leidma, kuidas mäletamagi, et see olemas on? Majas, kus on elektrivool, pole peaaegu kunagi vaikust. Isegi kui taipad kinni keerata raadio või teleka, mida parajasti ei kuula, ikka kuskil midagi suriseb, plõksub ja piiksub.
Elektrivool on hävitanud vana õhtuvaikuse, nii nagu ta on toanurkadest peletanud vana õhtuhämaruse, pehmed varjud. Ruumid, kus elatakse ja töötatakse, on ülevalgustatud ja ülehelindatud.
Aga ometi, miski ei häiri vaikust nii nagu sõna. Jutt raadiost ja telerist, jutt ajalehest, jutt netist. Sõnad igal pool. Sõnad peas. Sõnad on kõige kindlam relv vaikuse vastu. Vahel tundub, et selle relvana tarvitatakse neid ka kirikus.
Mitte alati. Sõna on kahetine. Sõna võib ka viia vaikusesse. See on süvenemise vaikus. Kui inimene on millessegi süvenenud, siis võib juhtuda, et ta ei kuule enda ümber enam midagi. Vähe sellest, süvenenud inimene justkui kiirgaks vaikust ka enda ümber.
Niisamuti on sõnaga. Kui sõna pole lihtsalt jutt, kui ta juhtub tungima sügavamale, südamesse, leiab ta eest vaikuse. Vaikus on elu põhiheli. Keegi pole teda kuulnud ja kõik otsivad teda ka siis, kui nad tema eest kõigiti pageda katsuvad.

Tõnu Õnnepalu,
Eesti Kiriku kolumnist