Esileht » Arvamused » Kolumn »

Vaikus kui luksus

03.10.2018 | | Rubriik: Kolumn
Merillelt40

Merille Hommik

Hiljuti sattus minu lugemislauale norralasest seikleja, kirjastaja ja ettevõtja Erling Kagge raamat „Vaikus müraajastul“ (Post Factum, 2018), milles autor toob välja huvitava fakti tänapäeva inimese keskendumisvõimes toimunud kiire muutuse kohta: kui aastatuhande vahetusel oli inimese keskendumisvõime keskmiselt 12 sekundit, siis nüüdseks on see langenud kaheksale sekundile.
Mõistagi on iga inimese keskendumisvõime erinev ning mõned taluvad väliseid segajaid paremini kui teised, kuid meie keskendumisvõimel on otsene seos meid ümbritseva müra rohkusega. Samas on liigne müra peaaegu alati inimesele kahjulik. Kahetsusväärselt tekitavad inimesed suure hulga mürast oma igapäevase elustiiliga ise.
Küllap lugejategi hulgas on neid, kes on pühapäeva hommikul eneselt retooriliselt küsinud, kas naabril muru niitmiseks tõesti mõnda teist nädalapäeva ja aega ei ole või kas töökoha sundventilatsioonist tulenev müra on midagi, millega on võimalik ära harjuda.
Teise huvitava tähelepanekuna ütleb Kagge, et müra tekitab n-ö klassivahesid. Madalapalgalistel on sageli mürarikkamad töökohad kui kõrgepalgalistel ning ka nende elamud on üldjuhul kehvematest materjalidest ja halvemini isoleeritud (korrusmajad vs eramajad). 2011. aastal oli Eestis üle 120 000 kuulmishäirega inimese. On lapsi ja täiskasvanuid, kelles müra tekitab kui mitte paanikat ja hirmu, siis vähemalt tugevat ebamugavustunnet.
Müra spekter koosneb enamasti erineva sagedusega helidest. Inimese kõrv on suuteline vastu võtma helisid vahemikus 16–20 000 Hz. See on füüsiline müra. Teine ja veel massiivsem on aga infomüra. Hoomamatu hulga meediavoo ning sotsiaalmeedia võiduajastul on vaimse keskkonna reostus kasvav probleem. Müra on nii detsibellidena kõrvus kui ka mõtetes.
Tundub, et tänapäeval tuleb sageli ka oma vaikus meil endil luua või isegi välja võidelda. Vähem müra tähendab üldjuhul ka vähem tühja tööd ja asjatuid askeldusi. Kokkuvõttes rahulikumat elu.
Oma vaimulikupraktikas olen sageli kuulnud ühe kiriku külastamise põhjusena nimetatavat pühakodades valitsevat väärikat vaikust, mis võimaldab mõtlust ja enesesse vaatamist. Kirikus on ajal, helidel, sõnal ja ka vaikusel teistsugune tähendus kui profaanses keskkonnas. Religioosne kogemus saab ennekõike kasvada vaikuses – Looja ja loodu dialoogis.
Kirikusse maailma kära ei kosta, ehkki kirikud tegutsevad sellessamas müra- ja infokülluse keskkonnas. Samuti toetavad vaikuse taotlemist kui elustiili erinevad religioossed meditatsioonipraktikad. Vaikus kujundab inimest vahetult ning on meie emotsioonidega seotud. Ilmselt oleme kõik osanud lapsepõlves kuulata vaikust, kuid oleme selle – nii nagu mitmed teisedki oskused – hilisemas elus minetanud.
Müra võib muuta endast sõltuvaks. Oleme müraga sedavõrd harjunud, et vaikus võib meid häirida, hirmutada ja muuta rahutuks. Mõnes olukorras on vaikust väga raske taluda – ka surm ja lein on sellised olukorrad.
On neid, kes nimetavad vaikust uueks luksuseks. Vaikust otsides reisitakse üha kaugematesse, inimtühjadesse ja võrguvabadesse piirkondadesse, suurlinnades ostetakse kortereid üha kõrgematele korrustele, kuhu tänavamüra ei kosta. Üha enam on iseäranis urbanistlikes keskkondades elavatel inimestel nõudlus nn rohealade järele, olgu nendeks siis pargid, metsasalud, sood või rabad, kus inimene jõuab tagasi tõelusesse.
Kunagi tellis BBC loodusemees Fred Jüssilt Eestimaa okasmetsa vaikuse salvestuse. See oli Jüssile esimene kord puutuda kokku vaikuse kui kaubaga. Tänapäeval on vaikus turisminduses oluline müügiartikkel nii nagu puutumatu loodus, puhas õhk ja joogivesi. Vaikust mõtestab üks tuntumaid Eestimaa looduse populariseerijaid Jüssi kui omamoodi loodusvara, mis on mõnes mõttes taastuv – kui lakkab müra allikas, taastub ka maastikuvaikus.
Vaikus viib inimese lähemale maailma terviklikuma ja sügavama tunnetuseni. Vaikust on vaja nii jõuvarude värskendamiseks kui uue loomiseks. Meie perel on tavaks käia sügiseti ruska-ajal Lapimaal. Üks nende käikude eesmärke on alati vaikuse kuulamine. See aitab vabaneda mõtteid valitsevast üleliigsest informatsioonist, argipäeva dikteerivast tempost ning mürast.
Nii nagu muusikas on vaja vaikust selleks, et olla sillaks helide vahel, samas neid toonitades, on vaja vaikust üha enam ka tänapäeva inimese ülestimuleeritud ellu. Jääb vaid nõustuda nii maailma mürarikkaimates paikades kui ka vaiksetes piirkondades rohkesti rännanud Kaggega, kes tõdeb, et vaikus on vahend rikkama elu elamiseks. See on võti, mis avab ukse uutmoodi mõtlemise juurde.

Kristel - foto2018 sept

 

 

 

 
Kristel Engman,
kolumnist

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)