Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Väikseid pilte suurest mehest ehk meenutades Jaan Lattikut

25.10.2016 | | Rubriik: Persoon minevikust

Jaan Lattik koos pere ja külalistega Viljandi kirikumõisa verandatrepil u 1918. Esiplaanil vasakult: Heino Friedrich, Aldo Robert, Jaan, Alice Agnes Margarethe ja Helgi Alice. EELK konsistooriumi arhiiv

1909. a – 107 aastat tagasi – kutsuti Peterburi Jaani koguduses oma prooviaasta lõpetanud noor vaimulik Jaan Lattik Viljandisse maakoguduse vikaarõpetajaks. Selleks oli põhjusi kogunisti kaks. Esiteks vajas sealne tütarlaste gümnaasium koolijuhatajat ja teiseks oli koguduse senise eaka õpetaja tervis hakanud halvenema ning ta pidas juba emerituuri astumise plaani.
Kui Jaan sellest pakkumisest kodustele teada andis, oli ema mõtlikult lausunud: «Nüüd lähed sa, poeg, kodust ikka päris kaugele ära.» Aga mis seal imestada. Peterburgi sai Karulast lihtsasti: hobusega Valga vaksalisse ja ainult lehvita hüvastijätuks. Rong viis pärale ja tõi varsti jälle tagasi. Mine aga taas vaksalisse vastu. Aga katsu sa, hing, sinna Viljandisse saada!
Juba siis oldi tipptehnoloogiast vägagi sõltuvad.
Aasta pärast saigi Lattikust Viljandi maakoguduse esimene maarahva hulgast sirgunud karjane, kelle värvikat isikut tasub meenutada apostel Pauluse nime kandva Viljandi maakiriku peatselt saabuva 150. aastapäeva puhul.

Jaan Lattik elas oma elu viimased aastakümned Rootsis pagulasena ning suri 88aastasena 27. juunil 1967 ja maeti Stockholmi Metsakalmistule abikaasa kõrvale. Seepärast alustan tema meenutamist just neist pagulasaastaist, mida tal kogunes peaaegu 23.
Kirjutan neid ridu oma praeguses kodus Kanadas EELK Toronto Peetri kiriku juures asuvas õpetaja ametikorteris, hoones, mille juurdeehituse ühe osa valmimise puhul pidas vana praost Lattik aukülalisena 1961. a pühitsemistalituse. Tookordne oli tema teine pikem külaskäik Kanadasse ja USAsse, mil ta kohtus paljude kunagiste tuttavatega ja lähedastega.
Veel praegugi elab siin koguduses inimesi, kes teda isiklikult mäletavad või kelle vanavanemate kodus ta pikemalt peatuspaiga leidis. Elab ka veel nii mõnigi tema neljaosalise elulooraamatu «Teekond läbi öö» lehekülgedel nimepidi nimetatud inimene või nende järeltulija. See 138 aastat tagasi Karula kihelkonnas talurentniku peres sündinud poeg on elu jooksul astunud samme, mille jäljed pole veel täiesti ajaloo voogude poolt uhutud isegi Uue Maailma suurlinnade tänavailt.
Nimetatud elulooraamatust leiab näiteks Lattiku kirjelduse sellest, kuidas ta Rootsis võttis vastu teate Teise maailmasõja lõpust. Kui kõik rootslased olid ülevoolavalt õnnelikud, et viimaks ometi on see suur verevalamine otsa saanud, ei olnud tema meel sugugi rõõmus. Ei saanudki olla, sest kodumaa oli okupeeritud ja sinna jäänud poja ning juba enne sõda Venemaale vangi viidud tütre ja ta pere saatusele oli langenud lõplikult surma ähvardav vari.
Lattik on kirjutanud, et ta keeldus oma Rootsi sõprade suureks üllatuseks sõja lõpu auks nendega klaasegi kokku löömast. Oli see maamunalt pühitud riiki esindava diplomaadi jõuline avaldus, kiire taibuga poliitiku ilmekas seisukohavõtt, vastutustundliku hingekarjase kutse eestpalvele vangistatud rahvaste eest või mureliku vana isa kibe südamevalu oma laste saatuse pärast?

Sõnum Stalini surmast jõudis 1953. a 5. märtsil Jaan Lattikuni teisel pool ookeani, kui ta viibis oma esimesel pikemal reisil Põhja-Ameerikas. Ta oli siis just mitu ööpäeva kestval rongisõidul Vancouverist Torontosse. Vagunisaatja, kes oli juba teadlik, et üks reisijatest on Eest Vabariigi paguluses olev diplomaat, tuli selle raadiost kuuldud teatega otse jooksujalu Lattiku kupee uksele, endal nägu laia naeratust täis. Järgmisest jaamast võeti peale ka hommikused ajalehed ning siis sai seda uudist juba ka mustvalgelt lugeda.
Aga selle rongireisi kirjelduses keskendub Lattik hoopis detailsemalt Kanada laiuvatele avarustele ja lumistele mägedele ning lätlastest abielupaarile, kelle rõõmsaks üllatuseks ta hommikueine ajal nendega lätikeelset vestlust alustab. Miks ta varjab oma tundeid?
Pagulasaastail oli Jaan Lattik suur rännumees. Pagulaste teenimise kõrvalt Lõuna-Rootsis ja Södertälje koguduse õpetaja kohustuste juurest leidis ta aega ja võimalusi maailmas laiali paisatud rahvuskaaslasi külastada nii Euroopa riikides kui ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Igal pool oli ta oodatud ja soojalt vastu võetud jutlustaja ja kõnemees. Tema raadiojutlusi kuulati isegi läbi segavate raginate, urinate ja kahinate Ameerika Hääle lainepikkuse vahendusel kodumaalgi.

Aga poliitikast ta elu lõpukümnenditel enam aktiivselt osa ei võtnud. Kuigi ta veel 1958. a avaldatud elulooraamatu «Teekond läbi öö» neljandas osas keskendub olulisel määral pagulaste poliitilistele siseheitlustele ning erinevate isikute ja organisatsioonide omavahelistele vastuoludele, säilitab ta mälestustes vaid kirjeldaja positsiooni.
Tundub, nagu tahaks ta ajaloo tarvis kirja panna oma analüüsiva pilgu läbi nähtud asjatamist, mille osaliseks ta ennast ei pea ja mille otstarbekuses pole ta sugugi veendunud. Kas ta on poliitikast väsinud ja teravatest vaidlustest tüdinud? Või on ta koguni kaotanud lootuse paguluses peetava vabadusvõitluse tulemusel Eesti vabaduse taastamisse?
Seda osa tema loomingust taas lugedes tundub see pigem olevat tema oskuslikult vormistatud poliitiline testament. Sõnum järeltulevatele põlvkondadele, kes peavad varsti kodumaa vabadusaate eest seismise enda kanda võtma. Seda tasuks ka praegustel Eesti poliitikutel hoolikalt lugeda. Lattik ei ole püssi põõsasse visanud. Ta ei kaota ka vanas eas võimet ironiseerida naeruväärsete asjade üle, mida mõned inimesed ülima tõsidusega võtavad.
Jaan Lattik on üks väheseid Eesti vaimulikke, kellest on jäänud nii rikkalik kirjanduslik pärand. Kuid lugedes tema pajatusi karjapoisi east, hakkab tänane lugeja tahtmatult arutlema tollaste ja tänapäevaste väärtushinnangute erinevuse üle. Kuidagi verd tarretama panevalt mõjuvad kirjeldused rästikute surnuks materdamisest ja võõraste penide malakaga eemale peletamisest.
Ei sobi nüüdisaja lastekirjanduse rangetesse normidesse ka toonaste karjapoiste tubakalembusest pajatamine või nii mõnedki sellised laused, mille puhul tänapäeval tuntakse ehk riivatavat soolist võrdõiguslikkust. Ta kirjeldab tollast taluelu ajastule omase otsekohesusega. Jah, maailm on vahepeal muutunud küll. Me oleme aja jooksul õppinud oma pimedamat poolt kunstipärasemalt varjama. Meie ajastu kunstis ja kirjanduses pritsib veri ilusamini.

Eks aeg, mille keskel siis elati, oli ka otsekoheselt karm. Kui 23. oktoobril 1878 Karulas Mägiste tallu pere esimene poeg sündis, ilmnes asjaolu, et teda ei saa kohalikus luterlikus koguduses ristida. Ema oli küll luteriusuline, kuid isa kuulus õigeusu kirikusse. Vene riigi seaduse kohaselt tulnuks laps ristida vene õigeusku.
Jaani ema Matta ei tahtnud seda aga vaatamata seaduse sunnile mitte kuidagi sündida lasta. Nii kasvaski karmidele meeldetuletustele vaatamata peres juba pea paariaastane paganalapsuke. Viimaks otsustas kohalik õigeusu preester, et võtab oma köstri, paar koorilauljat ja urjadniku kaasa ning lähevad ja ristivad selle lapse ära.
Kui nad maanteelt tallu sisse pöörasid, oli ema neid köögi aknast märganud ning karjatanud: «Kae kuradi, tuleva!» Haaras lapse sülle ning põgenes tagumise akna kaudu metsa. Seal olid sulane ja teenijatüdruk parasjagu lagendikul heina niitmas. Kiiruga viidi laps oja äärde ja sulane Jaan ristis põnni ära. Nimeks pandigi sulase eesnimi.
Igaks juhuks tehti lapse käele oksaga paar väikest torkehaava, et enda kaitseks öelda – kartsime, et uss salvas, ja pidime ruttu tegema hädaristimise. Kui aga perre sündis juba järgmine poeg, oli kohalik pastor nõus lapse ise Karulas ristima. Selle karistuseks pidi aga ema koos vastsündinuga kandma vanglakaristust Valga vangimajas ning ka kohalikku pastorit karistati.
Need olid tsaariaegsed venestamise aastad. Luterlik kirik oli siis riigivõimu tugeva surve all. Kas see seik võis olla Jaani tulevase hingekarjase ameti valikul üheks ajendiks?

Midagi on jäänud siin ilmas ikka muutumatuks ka. Lattik kirjeldab oma Tartus veedetud õpinguaastatest üht südamlikku pilti. Kooli laval esineb soololauluga kena neiu, kellele aplausi saatel ulatab sületäie tulipunaseid roose veidi kohmetu nooruke tudeng. Roosid 20. saj alguse kevadtalvises Tartus! Need maksid siis iga õis terve väikese varanduse.
Jaan ei julgenud isale iitsatadagi, et oli terveks semestriks kodust kaasa antud raha nende rooside peale kulutanud, ning näris kuivikuid ja käis kulunud saabastega kevadeni ringi, et oma ühekordset luksuslikku väljaminekut tasa teha.
Viimast korda asetas nende tütrepoeg sületäie tulipunaseid roose Viljandis hauale, kuhu sängitati Jaan ja Alice Lattiku säilmed kodumaa mulda puhkama.

Viljandi Pauluse koguduse 2008. a suursündmuseks oli 1. novembril toimunud praost Jaan Lattiku ja tema abikaasa säilmete ümbermatmine Viljandi vanale kalmistule. Mulle oli see esimene kord korraldada nii suurejoonelisi riiklikke matuseid. Eeltöö koos haridusministeeriumi ametnikega ja presidendi kantselei esindajatega kestis kolm kuud, kogu talituse kava läbis enne lõplikku kinnitamist mitu kooskõlastusringi.
Kirik oli juba talituse toimumisele eelnevast pärastlõunast, kui kirstud säilmetega olid kohale toodud, eriti turvatud ja sellel hoidis silma peal politsei. Sisenemisluba oli vaid talituse ettevalmistusega otseselt seotud koguduse töötegijatel.
Praost Jaan Lattiku ümbermatmise mälestusjumalateenistusest võttis osa ka president Toomas Hendrik Ilves. Oma kõne ajal pani ta korraks ettevalmistatud teksti kõrvale ning meenutas mõndagi isiklikku. Ta nentis, et on vist maailmas ainus oma riigi endine välisminister, kelle on ristinud sama riigi endine välisminister. Jaan Lattik oli tema vanemate peretuttav ja vaimulik, kes ta Rootsis ristis.
Näitleja Peeter Tammearu luges ette valitud lõike Jaan Lattiku teostest. Eelnevalt olime istunud temaga paar pikka õhtut tekste välja otsides ja arutades, kuidas üks või teine neist kirikus kõlada võib. Hiljem oli osalenutelt rõõm kuulda, et suutsime hea põimiku kokku panna.
Koguduse segakoor laulis, laululehel olid Lattiku enda loodud koraalitekstid ja kogu talitus läks hästi korda. Jaan Lattik oli taas korraks oma kunagises kirikus rahva südamed enda poole võitnud.
Mart Salumäe,
Viljandi Pauluse koguduse
õpetaja 1991–2011

Jaan Lattik
(28.10.1878 Karula v – 27.6.1967 Stockholm)
Kirjanik, usu- ja poliitikategelane
Lõpetas 1908 Tartu ülikooli usuteaduskonna
1910–1939 Viljandi maakoguduse õpetaja
1925–1927 haridusminister
1928–1931 välisminister
1939–1940 Eesti Vabariigi saadik Leedus
Oli Kristliku Rahvaerakonna juhte, Asutava Kogu ja I–V Riigikogu liige
Alates 1944 elas Rootsis
1. novembril 2008 maeti ümber Viljandi vanale kalmistule.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)