Esileht » Arvamused » Arvamus »

Vaikivast kirikust

02.11.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Kirikus on saabunud manifestide ajastu: internetist on leitavad humanistliku kristluse manifest, traditsioonilise kristluse manifest, humoristliku kristluse manifest, alkeemilise kristluse manifest… Avapaugu andnud manifesti koostajad sedastavad: «Me tahame algatada laiapõhjalist diskussiooni kiriku rolli ja võimaluste üle 21. sajandi Eesti ühiskonnas ning soovime, et see diskussioon oleks avalik.»
Liikumise «Tänapäevase, demokraatliku ja avatud kiriku eest» esindajad on saatnud EELK peapiiskopile ja kirikuvalitsusele ettepanekud kiriku olukorra parandamiseks, kus muu hulgas öeldakse: «Palume luua ilmikute ja vaimulike ühise internetikeskkonna ühiskonnas ja kirikus üleskerkinud probleemide arutamiseks. Soovime taastada kommenteerimisvõimaluse ajalehe Eesti Kirik koduleheküljel. /—/ Kutsume kirikuvalitsuse liikmeid arutama ilmalikus meedias avatult kiriku probleemide ja valupunktide üle, sest oleme veendunud, et selline arutelu suurendab kiriku usaldusväärsust.»
Näib, et erinevate manifestide autoritel on üks ühine eesmärk – diskussiooni elavdamine. Tekstides korduvad märksõnad «probleemide arutamine», «kommenteerimine», «laiapõhjaline diskussioon», «informeeritus» ja «kaasatus». Ilmselt tajutakse oluliste teemade mahavaikimise ja arutelude summutamise ohtu. Vaikimisi eeldatakse diskussiooni tervendavat ja puhastavat toimet – kirik, kus teadvustatakse probleeme ja valupunkte ning moodustatakse töörühmi nende lahendamiseks, väärib usaldust. Diskuteerin, järelikult olen olemas!
17.10.2010 Meie Kiriku veebilehel avaldatud arvamusloos modelleerib Tauno Toompuu kolm erinevat kujutlust kirikust, püüdes näha nende esindatust praeguses EELKs. Neist esimene «kujutleb kirikut avara foorumilaadse moodustisena, mis haarab kõikvõimalikke tegelasi, sõltumata nende eetilistest ja teoloogilistest tõekspidamistest. Selles foorumis käib pidev diskussioon ja arutelu väärtuste ja õpetuse üle.
Teemad foorumi jaoks pakutakse väljast, sekulaarse ühiskonna poolt. Vastatakse esitatud küsimustele, ise teemasid tõstatamata. Kirik-foorumi peamine eesmärk ongi inimeste küsimustele vastamine. Kirik-foorumi tõeline preester on õpetlane. Ja lähtuvalt misjonikäsust tegeletakse sellega, mida siis Jeesus ikkagi on käskinud, mida me peame inimestele õpetama».
Eneselegi üllatuseks tunnen eeltoodud kirjelduses ära iseenda ja oma kiriku. Mõtlen oma eilsetele, tänastele ja homsetele tegevustele «sõna sulasena», kirik-foorumi preestrina. Rääkimata iganädalastest jutlustest, kõnedest ja sõnavõttudest – osalesin juhatuseesimeeste konverentsi paneeldiskussioonil ning kutsusin kokku praostkonna koguduste usaldusisikute koolituspäeva. Ees ootavad piiskoplik nõukogu ja kirikukogu, paneeldiskussiooni juhatamine konverentsil «Quo vadis, kiriku laulu- ja palveraamat?» ning vaimulike konverentsi ettevalmistamine.
Küllap on kõik need foorumid ja ettevõtmised tundunud kütkestavate ja inspireerivatena. Või pole ma piisavalt vilunud ei-ütlemises. Või olen jätnud inimestele enda ümber mulje, et mul on palju häid mõtteid, läbimõeldud seisukohti ja hea sõnaseadmise oskus.
Kuid ühtäkki, hingedepäeva künnisel, tundub see foorumite, konverentside ja diskussioonide hulk ehmatav. Sest minu arvates ei ole kirik mitte foorum, kus arutatakse Jumala, inimese ja ühiskonna üle, vaid osaduskond, kus kogetakse Jumala ligidust, väge ja armastust. See kogemus saab sündida, elada ja võimenduda mitte diskussioonides, vaid palves, mitte sõnades, vaid vaikuses, mitte konverentsil, vaid liturgias, mitte tõde endast väljaspool otsides, vaid jumaliku tõega omaenda hingesügavustes kohtudes.
Kahe nädala eest pidasin kirikutundi Jämejala psühhiaatriakliiniku tegelusmajas, kuhu oli tulnud üksainus inimene. Ta jutustas sellest, kuidas on mitmel korral oma elus kogenud Kristuse kohalolu ja puudutust ning kuulnud tema sõnu. Ja lisas siis äraootavalt – aga võib-olla on see kõik tingitud mu haigusest, nagu arvavad arstid… Me palvetasime – too naine palvetas minu eest, mitte vastupidi – ning ma tulin psühhiaatriahaiglast kindla teadmisega, et Jumal oli mind saatnud hullumajja, et võiksin kohata normaalset inimest.
Pannes punkti järjekordsele arvamusloole, igatsen – ei, mitte vaikivat ajastut kirikus, vaid kirikut, kes oskaks vaikida ja õpetada vaikimist. Eks tähenda ju ka eestikeelne sõna «vagadus» vaiki või vagusi jäämist Jumala saladuste, sh kaasinimese ja omaenda hinge põhja vaadates. Hingedepäeval soovin … vaikimiseruumi tühja, – hinge tänulikkust (J. Viiding).

Marko Tiitus
,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)