Vaikimisi valjult

Eva Jänese maalinäitus Tallinna keskraamatukogus on avatud 15. augustini.

See on juba mitmes Eva Jänese geomeetriliste piltide näitus raamatukogu väikeses, kuid mõnusalt intiimses näitusesaalis. Viimased kümmekond aastat on kunstnik selles suunas üha järjekindlamalt ja hasartsemalt töötanud ning leidnud selles palju väljendusvõimalusi.
Nagu kunstnikud tavaliselt, ei pane Eva oma mõtteid maailmast, elust ja kunstist paberile ega formuleeri neid kõnedes, ent, jällegi nagu kunstnikud tavaliselt, püüab vaikimisi mõlgutatud mõtteid kuuldavaks, õieti nähtavaks teha oma piltides.
Mõned neist kõnetavad vaatajat tõesti valjult, nagu näiteks «Agoraa» (2015), üks tänavusi suuremaid, kompositsioonilt keerukamaid, värvikamaid ja ekspressiivsemaid maale. «Agoraa» – turuplats antiikses Kreekas, mida ümbritsesid tähtsad ühiskondlikud hooned, kus peeti rahvakoosolekuid ja otsustati asju – õigustabki sellist vormi.
Meenutagem, et mõned aastad tagasi tehtud Kreeka-reis andis kunstnikule ideid kahe näitusetäie piltide jaoks. Käesoleval näitusel on aga ka väikesi maale, mis kannavad nimetust «Vaikimisi» (2014) ja mis ongi koloriidilt üsna tasased.
Nagu Eva Jänes näituse avamisel 29. juunil ütles, peaksid teoste pealkirjad aitama vaatajal aimata mõtteid või meeleolusid, mis tal nende maalimisel olid. Eelkõige väljendavad neid aga suuremal või vähemal määral teoste koloriit ja vormikõne. Paljugi oleneb seejuures vaataja tundlikkusest viimaste suhtes, suutlikkusest tõlgitseda visuaalset kujundit. See on nii mitte ainult abstraktse geomeetrilise laadi, vaid ka realistliku kunsti puhul.
Praegu on raekojas avatud näitus «Kunst valitseb», kus eksponeeritakse hollandi, flaami ja saksa XV–XVII sajandi maale. Seal kätkevad mitte ainult figuraalsed kompositsioonid, vaid ka natüürmordid allegooriaid ja religioosset sümboolikat, mis jäävad tänapäeva vaatajale enamasti tabamatuks, kui tal pole raamatutest ammutatud eelteadmisi.
Olulisima osa kunstniku sõnumist vahendab talle selgi puhul vorm. Et vormi retseptsioon läbinisti subjektiivne ei ole, näitab kasvõi see, et Eva Jänese maal «Sõnaga mind puudutad» (2015) pole mitte ainult autori meelest eriti õnnestunud, vaid teost märkasid ja tõstsid omavahelises vestluses esile mitmed näituse avamisele tulnud kolleegid.
Vernissaažid on mõeldud eelkõige autori austamiseks ning avamismelus on raske väljapanekusse süveneda. Paraku tahab kunst, et teda keskendunult vaadataks, seepärast tasub näitust vaatama tulla ka hiljem.
Rahus ja vaikuses hakkavad teosed kõnelema – vaatajaga ja omavahel. Hakkad nägema neis otsekui ühe pere liikmeid, kes on erinevad, aga ka sarnased, üksteisest võrsunud. Hakkad mõistma, miks kunstnik on neid just nii valinud ja reastanud.
Mai Levin