Esileht » Arvamused » Kolumn »

Väikesed õnnehetked

17.09.2008 | | Rubriik: Kolumn

Üks toredamaid raadiosaateid, mida viimasel ajal kuulama olen juhtunud, kannab pealkirja «Väikesed õnnehetked». Tegemist on «Ööülikooli» arhiivis praegugi kättesaadava loenguga, kus Tartu ülikooli õppejõud Pille Valk kõneleb paljudest asjadest: hingsusest, ajatajust, seotusteadvusest, neonatoloogiast ja baasturvalisusest.
Suur osa inimese elust kulub minevikus tehtud eksisammude või käestlastud võimaluste kahetsemisele ja teiselt poolt millekski eelolevaks valmistumisele, millest pole tegelikult teada, kas see jõuab kunagi kätte või ei jõua. Mineviku pärast põdemise ja tuleviku pärast muretsemise juures unustame ära selle hetke, mis on siin ja praegu.
Pille Valk ütleb, et ta on püüdnud neid «väikesi õnnehetki» enda jaoks nähtavamaks ja tajutavamaks teha. Kõnnid ühel ilusal päeval mööda tänavat, üks või teine asi on kenasti laabunud, ega muredki kuhugi kadunud pole – need ei jäta inimest kunagi maha –, ja tunned ühtäkki, et oled väikese varba otsani õnnelik. Siis tuleb korraks seisma jääda ja teadvustada seda tunnet: ma olen väikese varba otsani õnnelik.
Pärast puhkuselt naasmist uuendasin maakonnalehe Sakala tellimust. Esimese postkasti potsatanud lehe juhtkiri pealkirjaga «Kõik on halvasti» võttis kokku Eesti meedia viimaste nädalate tonaalsuse. Majandus käib alla ja valitsus on tõsises hädas riigieelarve tulude poole kokkusaamisega. Põldudel ähvardab lainetav vesi maamehed viljasaagist ilma jätta. Inimeste väljaminekud kasvavad, sissetulekud aga jäävad senisele tasemele. Maal elavad eakad sajatavad sotsiaalministeeriumi, kes tahab lõpetada pensionide kojukandmise. Vabadussamba ehitamisega kaasnevatele probleemidele ei näi tulevat lõppu. Piiritagused uudised annavad ainest juttudele Eesti julgeolekut kummitavatest ohtudest. Eesti viimase aja välispoliitilised sammud on enam kui küsitavad. Ühesõnaga – kõik on halvasti.
Taas meenus mulle vanameister Jaan Krossi romaanitriloogia «Kolme katku vahel» viimane episood. Balthasar Russow lamab surivoodil, ta on sulgenud silmad, et kõnelda viimast korda Jumalaga:
«Aga ühte tahan ma Sinu käest andeks paluda tungivamalt kui midagi muud, sest mul on hirm, et Sina seda vahest ei märkagi mulle andeks andma hakata, kuigi see mu sisetunde järgi on aastakümneid mu kõige rängemaks patuks. See on see, et ma olen olnud nii sõge, nii kergemeelne, nii iseeneses kinni – et ma olen selles kunnatus maailmas ja sel kunnatul ajal, kuhu Sina minu elama mõistsid, keset rõugeid ja kuritõbe ja pidalit ja katku ja sõda, keset mõrtsukalikku vägivalda, pimedust ja nälga, põletamist ja ärakülmumist, keset taeva poole kisendavaid kannatusi, mis Sa oled mulle süvenemiseks silma ette seadnud – jaa – et ma olen keset seda kõike leidnud eneses ülbust olla mõned silmapilgud – ja ka sellesinase oma viimase silmapilgu – õnnelik – Issand, anna mulle andeks – .»
Annaks Jumal meile tarkust elada nõnda, et ei peaks kord viimsel asemel lamades paluma: «Anna mulle andeks, et ma olen olnud nii sõge, nii kergemeelne, nii iseeneses kinni, et ma selles kunnatus maailmas ja sel kunnatul ajal, kuhu Sina minu elama mõistsid, pole osanud ära tunda oma väikesi õnnehetki ja nende eest tänada.»


Marko Tiitus

4 Kommentaari artiklile “Väikesed õnnehetked”

  1. Anonüümne ütleb:

    Nooojah…. eks ta ole.

  2. Julius Kört ütleb:

    Mis asi on “hingsus”?Kas see värdsõna on kirikutegelaste leiutatud või on mingi trükiviga?

  3. Margot ütleb:

    Filosoofidel ja filosoofial on palju mõisteid ja sõnu. Eestlased sarnanevas selles suhtes piiblis toodud kreeklastele, kes armastasid fiosofeerimist.

    Vähe on aga kuulda Jumala ülistuse ülistust ja kiitust. Paulus, olles külmas vangikongis raudahelais, kiitis ja laulis ülistust oma Jumalale. Taaveti ülistuslaulud on suurimad eeskujud meile tänapäeval. Ülistus on see, mis ajab eemale deemonite rünnakud ja purustab nende väe. Ülistus toob kohale Jumala õnnistused ka kõige lootusematutes olukordades. (Ps 121:1) “Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi?”

    Maailma mures olevad inimesed ei teagi, mis tunne on, kui oma suurima mure hetkel tõsta hing üles Jumala poole ja hakate Teda kiitma ja ülistama, kasvõi vaikselt, mõttes. Juba mõne aja pärast murepilved kaovad laiali ja hing on täis seletamatut rõõmu. Sellist õnnetunnet ei saa anda ükski maailma rõõm.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)