Väikesed kingitused iga päev
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Toimetaja ringvaade /
Möödunud nädalalõpp pakkus mulle palju. Reedel tuli hulk rahvast kokku spordisaali Tartus, kuhu Maarja kogudus loodab taastada kiriku. Kiriku, kust on teele läinud meie laulupeod.
Vanemuise sümfooniaorkestri kammerkoosseis andis meeliülendava heategevuskontserdi. Kuulajaid saabus hulga. Enam-vähem igal koguduseliikmel, kes kohale tuli, oli aga ka oma kohustus täita – kes tegi kuulutused, kes vedas pinke, kes sättis ruumi, kes koristas, kes tegeles lastega jne, jne. Nii sain ma aru, milline kingitus on iga kaaslane ja milline jõud on ühisel pühendumisel.
Laupäeval tuli aukartust äratav hulk vaimulikke ja kirikutäis rahvast kokku Nissi, et saata ootuseteele Laine Villenthal. Oli imekaunis päev. Vaatasin äraminejale veel viimast korda ja nägin seal harvaesinevat rahu. Peaaegu naeratust.
Õhtupoolikul käisin Lootuse festivalil. Imagoloog Linnar Priimägi oli ühes uudistemagasinis avaldanud arvamust, et suurem hulk inimesi läheb kuulama-vaatama Franklin Grahamit, unustades hoopis Jeesuse Kristuse sõnumi. Mõtisklesin isegi selle üle, kui palju võiks olla tulijate seas neid, kes on otsustanud pöörduda just siis, kui Graham Tallinna tuleb…
Kogu ürituse haaravuse juures, mis kohati pani vanaprouasid pead õlgade vahele tõmbama ja kõrvu kinni katma ning noori ekstaatiliselt kaasa hüplema, oli Franklin Grahami sõnum äärmiselt lihtne ja lakooniline: jäta patt ja järgi Jeesust Kristust kõiges, mida sa teed. Selle sõnumi järel tasus küll festivalil käia.
Mari Paenurm
toimetaja
