Väikese rahva väikesest uhkusest
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 21. mai 2003 Nr 21 /
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas pärast oma esmast sõjaväelist väljaõpet Ukraina idaosas asuvas Bogoduhovi (Jumalavaimu) linnakeses 1988. aastal, saadeti mind Žitomõri kanti aega teenima, kus baltlasi peale minu ei olnud, kui välja arvata kaasmaalane Viktor Narvast. Saime Viktoriga väga hästi läbi ning see tõsiasi on mulle ikka aeg-ajalt meelde tulnud, kui meil tõuseb üles eestlaste-muulaste suhted ja muulaste integratsioon. Pihkva või toonase Leningradi venelane ei olnud vene armees tema «zemljak» (kaasmaalane), kuid mina olin ja ka tema oli minu kaasmaalane. Hoidsime temaga kokku umbes samamoodi, nagu eestlased hoidsid kokku lätlaste või leedulastega.
Samamoodi on mul praegu Tartu ülikoolis mitu muulasest «saatusekaaslast» ehk kaasõppurit, kes kuuluvad lähimate tuttavate ja sõprade ringi. Nii mõnegi puhul olen imestanud, kuidas nad suudavad eesti keeles eestlastega võrdselt ja teinekord ka paremini õpinguid sooritada. Seega läbisaamine Eestimaa muulastega on mul olnud igati hea.
Pool aastat tagasi aga seisime ühe eestlasest sõbraga koos lennujaamas, kui meiega tuli vestlema üks suure naaberrahva esindaja. Natuke alkoholi mõju all olles asus ta peagi meid süüdistama, öeldes: «Teie eestlased olete nii uhke rahvas. Ei taha suhelda venelastega…» Mina oleks ehk olnud valmis end «välja vabandama» ja väitma, et pole meil venelaste vastu midagi, kuid mu kaaslasele tundus sellises vormis alustatud «dialoog» vastuvõetamatuna, ta hoidis selja rohkem sirgu ning nii jäi meie uus tuttav üksinda monoloogi pidama.
Nädalapäevad tagasi kohtasin ühte Europarlamendi liiget, kes, saades teada, et ma olen Eestist, mühkas kohe: «Miks te piinate Eestimaa venelasi ning ei anna neile kodakondsust? Miks te ei ole demokraatlikud?» Mis seal salata, tundsin ebamugavust ja pisut solvumist, et olin taas kord sunnitud hakkama «end välja vabandama», kuid püüdsin siiski natuke teemat arendada ja väita, et Lääne-Euroopa riikides ei saa ju kodakondsust niisama, vaid ka seal peab riigikeelt oskama. Et aga dialoog eeldab kahte poolt, kus mõlemad on valmis oma arvamust teise inimese seisukohtade valgel hindama, siis peagi lõppes dialoog europarlamentääriga. Ei veennud mina teda ega tema mind.
Meie, eestlased, oleme väike rahvas. Ei ole meil tavaks noomida lääne-eurooplasi nende suhtumise pärast immigrantidesse ega muulasi vähese rahvusliku avatuse pärast. Ent ka väiksel rahval on oma väike uhkus. Ja kui meil piisavalt süstemaatiliselt varvaste peal käia, võib see väike uhkus lõkkele lüüa.
Alar Kilp
