Esileht » Arvamused » Arvamus »

Väikegrupis on ruumi kasvada

30.05.2018 | | Rubriik: Arvamus

Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Gl 6:2

Olen usulises mõttes üles kasvanud väikegrupis ega kujuta ette, kuidas oleks võimalik elada ehtsat kristlikku elu ilma toetava väikegrupi osaduseta. Põhilist rolli mu kristlasena kasvamise teel on mänginud evangeelsete üliõpilaste piibligrupid, oma oluline osa on olnud ka Pauluse koguduse noorteõhtutel ja Kolgata koguduse alfakursuse rühmaaruteludel.
Viimastel aastatel on võimalikuks saanud kodugrupp oma koguduses. Loodan, et Jumal jätkab seda tööd ja tahan olla avatud selles töös kasutamiseks. Sest nii nagu pole võimalik ette süüa, juua või magada, et siis saaks pikka aega ilma hakkama, pole võimalik ka Jumala armastust, mida väikegrupi lähedases osaduses kogeda saab, kuidagimoodi talletada.
Et elu sees püsiks, on toitu pidevalt juurde vaja. Ennast üle nuumata pole võimalik, Jumal ise annab ühises osas seda meeldivat rahutust, et kogetud armastus vajab ka mingit väljundit teiste teenimisel.
Kolm asja, ilma milleta ma kristlikku väikegruppi ette ei kujuta, on Jumala Sõna, palve ja oma elukogemuste jagamine. Need kolm on minu jaoks võrdselt olulised. Kui mõni neist pikemaks ajaks kõrvalosatäitjaks taandada, kisub grupi elu kiiva.
Jäta ära jagamine – ja mõne aja pärast Sõna ei kõneta enam, kui sulle ei anta võimalust ausalt oma elu Sõna peegli ette panna. Rohkem saavad kaasa rääkida need, kellel on enam teoloogilisi teadmisi; avaneb mugav võimalus põgenemiseks enda ja teiste reaalsuse eest. Üksteise koormad jäävad kandmata.
Jäta ära Sõna – ja on oht, et palvesoovide jagamise sekka eksib ära ohtralt valitsuse kirumist, tagarääkimist, oma õiguse nõudmist jne. Toome palves Jumala ette oma plaanid, ent ei lase temal oma Sõna kaudu meiega rääkida, mis temal meie eludega plaanis on. Kuidas tema meid ja meie olukordi näeb. Millised palved tema südames meie pärast on.
Jäta ära palve – ja sa lähed koju koormatumana kui enne. Lisaks enda muredele on nüüd põhjust muretseda ka teiste pärast. Jagatud koormad jäid ühiselt Jumalale üle andmata. Me küll kurtsime oma muresid üksteisele, aga kas me rahuldume vaid sellega või usaldame palves, et Jumal saab ja tahab reaalselt ka aidata? Lihtsalt südamepuistamisest on vähe kasu, tõelisi läbimurdeid ja lahendusi toob ühine usupalve.
Jumalateenistus on kristlaste pidupäev. Kuid meil on vaja õppida Jumalat ja ligimest – samuti iseennast – tundma ja armastama ka argipäevas. Mina ei tea, kuidas see ilma osaduse ja palvetoeta võimalik oleks. Koguduste õpetajad, julgustage oma koguduse liikmeid väikegruppide kaudu Kristuses kasvama! Nii oma sõna kui ka eeskujuga.

Karabelnik,Carmen1

 

 

 

 

Carmen Karabelnik,
Tartu Maarja koguduse liige

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)