Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Väike paradiis Pilistveres, mida noored kujundavad

13.01.2021 | | Rubriik: Kirikuelu
Vennad Carl Heinrich (paremal) ja Richard Pruun ning Kersti Aun pastoraadi suveköögis vanale köögikapile uut elu sisse puhumas. See on paraku üks nendest töödest, mis sel suvel valmis ei jõudnudki. Ester Pedosk.

Pilistvere Andrease koguduse noored Kersti Aun (26) ja Carl Heinrich Pruun (28) jagasid, millised on nende koguduse suved ja talved, argi- ja pühapäevad.

Kuidas ja millal sattusite esimest korda Pilistverre?

Carl: Olen Pilistvere kogudusega seotud 2006. aasta suvest, mil tulin siia muru niitma – ja jäingi käima. Praegu täidan koguduses juhatuse liikme rolli, olen ka sinodisaadik ehk käin praostkonna sinoditel Pilistvere kogudust esindamas.

Kersti: Mina tulin 2012. aastal Pilistvere noorteansamblisse laulma, ansambli juhataja Ele Millistfer ütles lihtsalt, et tuled laulma ja nii on. Järgmine etapp oli see, et hakkasin noorteõhtutel käima – ja samamoodi nagu Carl jäingi Pilistveres käima.

Milline koht on Pilistvere, kuidas te seda kirjeldaksite inimesele, kes seal ei ole käinud?

Carl: See on meie väike paradiis. Me ise kujundame seda ala siin – näiteks on siin väike liivarand, saarekesed, jõgi jookseb läbi ja kui talviti veel korralik jää tekkis, siis ehitasime valgustatud uisuväljaku. See on avatud igal aastal, kui vähegi jääd tekib. Eelmisel aastal ei olnud kahjuks paksu jääd. Siin on tõesti väike paradiis meie jaoks! Hooneid on palju, aga tähendusrikkaks muudab uued hooned see, et oleme need ise siin püsti löönud. Usu praktiseerimine füüsilises töös on täisväärtuslik kogemus. Sõna ja tegu käsikäes.

Meie pastoraadis elavatest inimestest moodustub omamoodi kommuun. Noored täiskasvanud elavad siin ning noori käib siin vaba aega veetmas ja ka noorteõhtutel, mida me aeg-ajalt korraldame. Oleme ise just neist välja kasvanud, siin täiskasvanuks saanud, kuid ikka käima jäänud – see koht ühendab meid.

Oluline on koostöö, koos töötamine ja ilu loomine. Päeva ajal on ikka kõigil mingid omad toimetamised, aga õhtuti teeme pastoraadis sauna. Ja see sauna traditsioon tuleb meie kirikuõpetajalt Vello Salumilt (1933–2015). Saun on tervisetempel, seal on kõik võrdsed. 

Suvel on meil avatud kohvik Ingel, kus ka näiteks alaealised võivad teenindada. See on töökasvatuslik moment: tuleb õppida hoidma puhtust ja korda, võtta vastu tellimusi, neid lauda viia. Meie kohvik on ka eduka sotsiaalse ettevõtluse näide, tegelikult juba 12 aastat oleme suvekohvikut teinud ja 2009. aastal sai see ka sotsiaalse ettevõtluse tunnustuse. Suviti on kohvikuga ametis kümmekond inimest, nende hulka kuuluvad nii põhitöötajad kui ka abilised. Kõikide tööde ja tegemiste peale kokku tegutseb suviti mitukümmend inimest.

Kersti: Kui suvel söögilaua taga kokku saadakse, siis on meid endalegi ootamatult palju.

Carl: Teenistustel osaleb aasta ringi regulaarselt 10–15 inimest, mida on maakoguduse kohta tegelikult üsna palju. Pooled neist on nooremapoolsed inimesed.

Kersti: Ja pärast teenistust on ikka kirikukohv. Vahel on nii, et mõni külaline on sattunud meiega lauda istuma ja on imestanud, et kõige vanem inimene laua ääres on pastor. Siis vaatame ise ka, et on meil alles nooruslik kogudus.

Carl: Tänu pastor Vello Salumi kontaktidele toimuvad juba 1999. aastast suviti Pilistveres Soome leerilaagrid. Pean oluliseks ka kihelkondlikku lastelaagrit, mida oleme korraldanud suurte perede lastele, neile, kellel ei ole eriti võimalusi laagrites käia.

Kersti: Selle taga on natuke ka see, et meil räägitakse ikka veel kihelkonnast ja täiskasvanud käivad igal aastal koos kihelkonna päeval, tantsitakse, lauldakse, peetakse kõnesid, on selline pidulik sündmus. Ja midagi peaks siis olema ka lastele, et kihelkonna idee ka nende jaoks ära ei kaoks, vaid vastupidi, et nad hoiaksid omavahel kokku. Ajalooliselt on kihelkonda kuuluvate külade noorte vahel olnud hõõrumisi, nagu ikka, kuid laager on ka tuttavaks saamise koht, et ei oleks oma kihelkonna noorte vahel võõristust ega mõttetuid tülisid.

Carl: Lisaks on siin ka kivikangur ehk kommunistliku genotsiidi ohvritele rajatud mälestusmärk ja igal aastal augustis tuleb siia mitu bussitäit inimesi, kes veel mäletavad küüditamist, seda, mis tähendab, kui enam pole sõpru ega naabreid, kuidas inimesed lihtsalt kadusid ära. Väärib märkimist, et siin asutati ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ehk ERSP. 

Kirik on 13. sajandist pärit. Siin on kõigel suur ajalooline taust! Ja nende kogunemiste juures saame meie olla teenindavaks personaliks, ka kogudusena on see oluline – teenida teisi inimesi. 

Hetkel on minu jaoks siin täielik idüll, mulle meeldib nikerdada ja igasuguseid asju teha – ja siin saab valida, mida teha. Tõeliselt tore on veel see, et tehtu on kõigile kasutamiseks. Me ei tee asju ainult endale, me loome seda maailma enda ümber. Meie majandusmudel on lihtne: suvel teeme hoolega tööd, et talvel oleks võimalik toime tulla. Ongi nagu kaks aastaaega – üks on intensiivne, teine rahulik.

Kersti: Pilistveres on aga muusika olnud aasta ringi väga olulisel kohal. Noorteansambel, kuhu mina esiteks laulma tulin, sai kokku paar korda kuus nädalavahetuseti. Laulsime erinevaid laule, võtsime ette väga toredaid asju, näiteks käisime jõulude ajal lähimates hooldekodudes laulmas. Laulsime ikka ka meie enda koguduse teenistustel Pilistveres. Parim muusikaline koosseis, kus ma kunagi laulnud olen! Energia oli alati nii hea, see, kuidas proovid läbi viidi ja mis laule lauldi, kõik toimis. 

Aga me oleme suureks kasvanud ja kõik on eri kohtades laiali, ainuke asi, mis meid ikka igal aastal kokku toob, on 30. aprilli kontsert „Vaba tahte ülistus“.

Rääkige natuke selle kontserdi taustast, palun.

Carl: Kontserdi nimi tähendab muuhulgas seda, et need, kes tahavad, tulevad kokku. Aga sügavam sisu on selles, et mälestame koguduse noort, minu õde Marie-Helenet, paljudele parimat sõbrannat, kes hukkus 2010. aastal ratta ja auto kokkupõrkel 300 meetri kaugusel oma kodu teeotsast. See lõi meid siruli – need asjad ei juhtu ainult Hollywoodi filmides, vaid see ongi reaalsus, ühel päeval juhtub õnnetus ja inimest enam ei ole. See pani mõtlema, kuidas kasutada elu väärtuslikumalt, öelda head, kui selleks tekib tunne, kuidas julgelt elada.

Inimesi, kes sõpruskonnas olid mingil moel puudutatud, oli üle 300. Kuna hoolivaid inimesi oli nii palju, tekkis idee teha mälestuskontsert, mis on osaliselt ikkagi meile endile. Meenub, et igal aastal tuleb esitamisele Marie üks lemmiklaule – Josh Grobani „You Raise Me Up“, ta kuulas seda laulu väga palju just 2010. aastal. 

Oleme kutsunud ka tuntud muusikuid kontserdile esinema.

Kersti: Meie idee oli, et inimesed jõuaksid kontserdile kohale. Näiteks on siin aastate jooksul esinenud Maarja-Liis Ilus, Silver Sepp ja Birgit Sarrap. Kontserdiks valmistumine annab põhjuse meie ansamblil vähemalt kord aastas kokku tulla ja see on väga tore.

Meenutage palun ka Vello Salumit. Kas teil on temast mingeid elavaid mälestusi?

Carl: See oli äge, kuidas ta oskas inimesi ära rääkida, näiteks võis ta öelda: „On sul aega natukene?“. Kui vastasin, et on, siis ta jätkas umbes nii, et sul jõudu on, äkki saad siia puid tuua. Ja enne kui ma arugi sain, tõingi rõõmsalt puid. Pastoraadi remontimine ja sauna ehitamine olid suuresti tema organiseeritud. Tal oli tugev missioonitunne.

Vello Salumil oli loodus väga südamel. Oli ta ju maaparandaja haridusega, ta pidas loodusest väga lugu. Mõtted sellest, kuidas saaksime paremini loodusega koos elada, eetilisemalt, olid ka tema juttudes ja jutlustes sees.

Minu jaoks oli imekspandav, kui meie praegune hingekarjane Hermann Kalmus rääkis, et kui Velloga oli olnud mingi sõnelus, siis järgmisel päeval oli tüli unustatud ja Vello võttis sind nagu uue inimesena, nagu poleks eelmisel päeval midagi juhtunud. See kõnetas mind väga.

Milline on praegune vaimulik Hermann Kalmus?

Carl: Ta on suur julgustaja. Hermann on alati sellise suhtumisega, et me saame hakkama! Ja see tähendab, et ükskõik mis, aga tuleme sellest läbi. Ma arvan, et see on tugev usk.

Olin 15, kui siia tulin. Mäletan, et sõitsin muruniidukiga ja üks metallitükk jäi masina alla. Esimene kogemus Hermanniga oligi see, et näitasin talle lõhutud muruniidukit, tundes end väga süüdi. Aga ta ütles lihtsalt, et ära muretse, ma teen selle masina korda, saad edasi niita. See oli minu jaoks uus suhtumine – saame hakkama, sellest pole midagi, ära muretse. Ta ei hinnanud mind selle põhjal, ta ei öelnud näiteks, et ma ei oska niita või midagi sellist.

Kersti: Viimane kogemus on möödunud suvest, kui kõik laagrid ära jäid. Ta jäi väga rahulikuks ja ütles, et küll saab, kõige eest on hoolt kantud. See, kuidas ta suudab rahulikuks jääda, aitab tervet kogudust.

Kui mina kogudusega liitusin, ei olnud Hermann enam noortejuht, mõnest asjast tema juuresolekul enam ei räägitud, kuid paljudest asjadest siiski. Suhtusime temasse ikkagi kui noortejuhti. Mida aeg edasi, seda enam tunneme, et võime temaga kõigest rääkida ja sama vabalt nagu üksteisega. See on väga hea tunne.

Kristel Algvere

Pilistvere kogudus 2019

Annetajaliikmeid 69

Noortetunde 24

Leeritunde 24

Leeritatuid 6

Koguduse töös osalenud vabatahtlikke 38

Hermann Kalmus teenib kogudust 2004. aastast.

Pildigalerii:

Pilistvere noorteansambel ning gospelansambel 2019. aasta Vaba Tahte Ülistuse eel kiriku taga Vello Salumi rajatud nartsissipõllul. Seisavad (vasakult) Ida ja Kaisa Lillepuu, Marta Pedosk, Beniamino Borghi, Kersti Aun, Ele Millistfer, Mesike Lee Millistfer, Ester Pedosk, Kelly-Riin Kärt. Ees (vasakult) Sigrid Kinguste, Maria Gertsjak, Teet Kaur. Syret Kärt.
Suvekohviku Ingel juurest saab laenutada nii vesijalg­rattaid kui ka kanuusid, millega on järvel mõnus ringi sõita. Kersti Aun.

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)