Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Väike-Maarjas meenutati õpetaja Hiiemetsa

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Möödunud kolmapäeval, 19. jaanuaril korraldasid Väike-Maarja raamatukogu ja muuseumi töötajad koosviibimise, kus meenutati õpetaja Johannes Hiiemetsa (1904—1942).

75 aastat tagasi 19. jaanuaril valiti kohaliku gümnaasiumi usu- ja ajalooõpetaja, ülikooli teoloogiateaduskonna lõpetanud Johannes Hiiemets igavikku lahkunud õpetaja Paul Eberhardi kohale kuue kandidaadi seast. Temast sai esimene eestlasest kirikuõpetaja Väike-Maarjas.  Et 3. detsembril möödus 100 aastat kunagise õpetaja sünnist, kuidagi õnnelikult sattus muuseumisse Kadri Oleski bakalaureusetöö Johannes Hiiemetsa elust ja loomingust ning Eesti Kiriku toimetuski endisaegse vaimuliku jälgi ajas, tärkas muuseumis praegu juhataja kohuseid täitval Ene-Riina Ruubelil mõte korraldada koosviibimine. Rõõmsat avastamistuhinat jätkus Väike-Maarjas paljudele. Alevik on tuntud küll oma kultuuriloolise pärandi poolest, siin on näiteks sündinud arhitekt Alar Kotli, rammumees Georg Lurich, õppinud Anton Hansen Tammsaare, töötanud Jakob Liiv ja Jakob Tamm jt, ent õpetaja Hiiemets oli seni üsna avastamata figuur. Uurinud Johannes Hiiemetsa lühikeseks jäänud elulugu, tema avaldatud kirikuisade lugusid ja eestiainelisi raamatuid, pandi kokku eriilmeline põimik, milles sõna said juba mainitud Ene-Riina Ruubel, raamatukogu juhataja Irma Raatma, turismikorraldaja Ellu Moisa, endine ajalooõpetaja Irene Kaldma ja gümnaasiumi väike näitetrupp. Johannes Hiiemetsa jutluse 1939. aastast ja ettekande mõiste «märter» ja «pühak» olemusest pidas sealne kirikuõpetaja Ahto Mäe. Väike-Maarjasse olid tulnud ka Johannes Hiiemetsa tütred Tiiu Pihlak ja Eva Tross ning tütretütar Katre Kuslapuu. Esimene neist rääkis kohaletulnutele, et kaua aega ei teatud isa saatusest midagi. Alul arvati ta olevat hukatud Tartu vanglas 1941, kuid aastaid hiljem selgus, et Johannes Hiiemets suri Venemaal vangilaagris 1942. Pärast üritust toimunud väikesel kohvihetkel muuseumis rääkisid aga õed, kuidas nad pärast isa vangistamist 60 aastat tagasi kodumaalt põgenesid, pääsesid eluga uppunud laatsaretlaevalt Moero ning pärast katsumusi, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi kodumaale naasid. Mõtlik Katre Kuslapuu tunnistas, et sellel päeval kogetu oli tema jaoks täiesti eriline: vanaisa, ema ja tädi saatus omandas uue varjundi ning muutus kuidagi olulisemaks, lähedasemaks.

Rita Puidet

Jaga