Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vaid Jumalat saab usaldada

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest nemad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel, et olla inimestele nähtavad! Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute! Teie palvetage siis nõnda: Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal! Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! [Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.]
Mt 6:5–13
On hea olla sellise õpetaja õpilane, kes seletab sulle, mida ja kuidas teha. See annab tegutsemiskindluse ja kingib rahu. Jeesus selgitabki tema ligi olevatele inimestele, kuidas nad peaks palvetama ning mida paluma. Kõneldud sõnad olid suunatud neile, kes olid Jeesust kuulamas tol korral mäe jalamil, kuid kindlasti on need sõnad samamoodi olnud ja on juhatuseks kõigile, kes igatsevad osa saada tõotustest, milles Jumala Poeg kiidab õndsaks neid, kes otsivad esiti jumalariiki.
Mida siis teha, et õndsaks saada? Kas selleks tuleb esmajoones inimeseks saada, nagu Tammsaare järgi arvas Põrgupõhja Vanapagan? Inimeseks, kes usub, et Jumal on, kes võib õndsaks teha. Ja inimene võib Jumala Vaimu toel täita seda, milleks ta ilma on läkitatud. Mäejutluse ajal olid Jeesuse ümber tema esimesed jüngrid, kelles oli juba tekkinud usaldus järgida Issandat ka siis, kui endine tuli maha jätta. Seda, et nad olid hästi õppinud ja mõistsid Jeesuse sõnu, küll pärast seda, kui olid Issandaga kaasas käinud kogu tema kuulutus- ja kannatustee, näitab Peetruse vastus nelipühapäeval neile, kes päästesõnumit kuulsid ja sama küsimuse esitasid. Mida me peame tegema? (Ap 2:37)
On hea olla koos kellegagi, keda saad usaldada sedavõrd, et võid öelda kõike, mis hingel. Jagada rõõmu, muret, kõhklemistki. Usaldamatus toob viimselt heitumise, aga usaldus seevastu toetab ka siis, kui me pole ihulikult koos temaga, keda usaldame. Oleme kindlad lähedaste inimeste headele mõtetele ja palvetele meie üle ka siis, kui selles ilmas meid lahutavad vahemaad. Kokku saades ei pea me alustama garantiikirjade vahetamisest, et tekiks usaldus ja me saaksime kinnituse hoolivusest ja armastusest. Kuidas seda tehagi ilma tegudes väljendamata?
Kui palju enam võime ma aga kindlad olla temas, kellele tohime öelda Meie Isa. Jah just, mitte üksi minu Jumal, vaid Meie Isa. Mitte minu unelmate jooksupoissi, keda mõnel pool ka kratiks kutsutakse, vaid inimest tundvat ja hoolivat, inimesekssaanud Jumalat saab usaldada. Inimesi ühendavat ning nende eestkäijana ja õpetajana teotsevat Issandat palume olla juhatajaks. Issandat, kes ühendab meid armastuses ja teenimises.
Meeles tuleb pidada, et Jeesus võttis endale teeniva sulase kuju. Kuidas siis inimesel on julgust kujutleda, et ta paneb Jumala end teenima. Oleks alati tarkust lugeda ja mõista, et Issanda tõotus oma järgijatele palvete täitumise osas (Mt 21:22) on seotud sellega, kuidas Issand meid palvetama õpetab – Isa tahtmise küsimine; andeks andmine; kiusatusest pääsemine. Teades, et palve täitub parimal viisil, on julgus ka palvetada alandlikkuses ja usalduses.
On nii, et iga kord, kui palvetame, tunnistame seega ka eneste usku. Palve toetab ja kasvatab me usku Jumalasse, sest eestpalvete, anumiste, palve- ja kiituselauludega on mõistlik seista selle ees, kellel usume olevat väge palvele vastata. Pole ju mõtet paluda seda, kes ei ole suuteline palvet täitma. Kui palju kordi on sama küsimust esile toonud vana aja prohvetid ja sõna kuulutajad, kutsudes inimest mõtlema, kas miski loodust, nikerdatud kuju või mõni vaimutu jõud suudab ta palveid kuulda.
Vastus sellele saab olla vaid üks: nii nagu miski loodust ei saa meid lunastada, ei saa see viimselt anda ka kindlust ja mõtet igapäevasele teenimisele. Loodutena saame aga leida selle kindluse Issandas, kes omadele on andnud tõotuse: «Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel» (Jh 15:16). Seepärast on meil ka julgus seista mitte inimeste ees vagatsedes, vaid kõiketeadva Jumala ees paludes: «Sündigu sinu tahtmine igas mu hetkes. Sinu tahe olgu mu igapäevases leivas; andeksandmises, kui oma armastuse läbi katad kinni me armastuse võlad ning kaitsed meid kiusatuste ja kurjaga võitlusis. Kuni käin oma maist rännaku teed, õpeta mind paluma.» Aamen.

Aare Vilu
,
Vara koguduse õpetaja