Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Vaibaks oma rahva lugu

20.02.2013 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Täna Tallinna Vabaduse platsi kunstihoones ja Jaani kirikus avatavat Anu Raua esinduslikku isikunäitust «Eesti asi. Regivärss ja kangasmuster» saab vaadata 24. märtsini.

«Oh, mul ei ole kodus enam linakestki laual, saati vaipa voodil,» naerab Anu Raud, näidates kunstihoone põrandatele laotatud elutööd, mis kokku moodustab ühe ilusa mõjusa lapiteki. «Eks see ole üks suur kokkuvõte,» lisab 70. sünnipäeva künnisel olev tegus ja elurõõmus naine.
Eesmärgiga esitleda läbilõiget oma aastatepikkusest loometööst, on ta kogunud kokku enamiku oma «lastest», nii oma kodust kui erakogudest. Suur osa sajast kavandatud ja kangastelgedel kootud vaibast ootab maha laotatuna oma saatust.
Saatuse määrajaks on näituse kujundaja Ene-Liis Semper, kel on kindel ettekujutus, mis vaip millisega sobib kokku, kuhu valitud riputada ja millised võib kojuviimiseks uuesti kokku rullida. Muist gobelääne pannakse kõrvale üle väljaku Jaani kirikusse viimiseks, sest paralleelselt kunstihoonega on mitmed tööd vaatamiseks üleval pühakojas.
Valimine on aeganõudev. Saan mitme tunni jooksul olla protsessi tunnistajaks. Kunstnikud liiguvad vaiba juurest vaiba juurde, neid kokku ja lahku grupeerides, sealjuures elavalt mõtteid vahetades. Ei, mitte ilmast ega tervisest, vaid üksnes «asjast», ikka Raua vaibaloomingust. Just kui koja ehitus, kus kindlale vundamendile kivi kivi haaval ja palk palgi järel seatakse – nõnda rajatakse Anu Raua juubelinäitust.
Semperi kulm on pingutusest kortsus, tähelepanelikult kuulab ta vanameistrit, kes väsimatult seletab vaipade saamislugu ja tähendust. Igal on oma sõnum, varjatud mõte ning silmahakkav kogumulje, saan minagi kõrvalseisjana aimu.

Iga vaip on aja lugu
See on eesti rahva lugu, mis vaipadesse lõimitud, ei rohkem ega vähem, mõtlen omaette. Igal vaibal oma koht rahva elujoonel, iga sümbol kandmas tähendust. «Lõimekannel mängib mu sõrmede vahel lõbusat lugu ja kurba ka. Mängin hallide heliredelit. Punane pajatab pidujuttu. Koon silmavett siniallikalt, valget ja varjulist vaheldumisi. Koon sokusamme ja kulukarva karjamaad. Koon oma kodu, kuusikut ja metsa mitut moodi. Koon ja koon. Sirutan ja koon jälle,» kirjutab Raud raamatus «Juturaamat».
«Näe, mis ajad siis olid, täis vaimustust ja tahtmist ise olla,» tõstab Anu üles 1990. aastal kootud väheldase rahvuskoloriidis vaiba, kus peal sirge selja ja pea püsti olekuga sokk-lind, nimega «Ise seisev».
«Kogujad» jääb, on naised üksmeeles aastatel 2008–2009 mõttest gobelääniks saanu juures. Tegemist on suuremõõtmelise teosega, mis kootud Eesti Rahva Muuseumi 100. aastapäevaks. Vaibakonkursi võitnud töö on autori rikka kujundikeele ilmekas näide. Kolme lipuvärviga eristuval paanil on jäädvustatud rohkem kui kolmsada motiivi Eestimaa minevikust, olevikust ja tulevikust.
Vaiba põhitooniks on hall rohkete värvivarjunditega, lõngad pärinevad Kääriku talu lammaste villast. Vaip on eesti rahva lugu, on Anu Raua enda lugu, kes oma Heimtali muuseumi ja sinna kogutud rikkaliku vara kinkis Eesti Rahva Muuseumile.

Maa ja taeva piiril
Oma loojaolemust väljendab Anu Raua meistrimärk, kus unkalaua risti moodustavad kaks punase vöökirjaga lambukest, mis teistpidi vaadatuna on pikasäärelised sokid. Mõlemal pool sokk-lambaid on mustrilised kindad, üleval rahvakunstist pärinev kaheksakand ja all ristike.
Mitmed kristlikud sümbolid, nagu rist, liivakell ja tornikukk, on Anu loomingus läbivad ja mõnedki töödest on leidnud paikse kodu pühakojas. Gobelääne Tartu Jaani kirikusse kavandades veetis kunstnik pikki hetki oma utekarja keskel, loomi jälgides avastanud ta, et tegemist on «ristitutega», kel ristimärk otsaees ja südame kujutis ninal.
«Ka vaatama tuleb õppida selleks muudest tegemistest aega võttes, siis märkad märgata,» mõtiskleb Anu, meenutades oma mõtterännakuid. Väli on alati märke täis, kinnitab ta oma elukogemusest. Just seetõttu pääsesidki Kääriku lambad kirikuvaibale kepslema ning Anu ema, eaka tõlkija Valda Raua käed avatud Piibli juurde õnnistavasse poosi.
Kodukogudusele kootud «Taevaredel» on Viljandi Jaanist Tallinna Jaani kirikusse vaatamiseks seatud. Seda 1996. aastal valminud vaipa, kus peal liturgilistes värvides pulkadega redel väikese ristiga üleval, iseloomustab autor: «Maine ja taevalik saavad kokku sinisel silmapiiril, mustal künnimaal ja valges uduviirus. Hingeredeli pulki pidi astuda ikka kõrgemale, täheristile lähemale.»
Vainupea kabeli altarivaiba «Armuaeg» kavandamisel võttis Anu abiks liivakella aja sümbolina. «Kui peaaegu kogu tulevik on minevikuks saanud, tulevad head eluliiva inglid ja poetavad veidi eluhelbeid lisaks. Et sa veel korraks võiksid imestada ja rõõmustada, et sinililled õitsevad ja et pääsukesed kodus. Kui aga anuma alumine pool kellakaela kurguni täis, keeravad inglid kella kummuli, vahetavad põhja põhjatuse ja lae laotuse vastu ja puistavad elatud elu hetked taevalaotusse tähtedeks,» kirjutas autor saatesõnaks.
Liina Raudvassar

Anu Raud
Sündinud 10. mail 1943.
Tekstiilikunstnik, emeriitprofessor, kirjanik, publitsist, etnograaf.
Elab Viljandi lähistel Kääriku käsitöötalus.
Kavandanud 100 vaipa.
Viljandi Jaani koguduse liige.

Teemad:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)