Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Vähetuntud Ain Kalmus: töökas ja nõudlik

11.08.2006 | | Rubriik: Persoon minevikust

Kaheksateist aastat
tagasi, 1988. aastal, kui Loomingu Raamatukogus ilmus Ain Kalmuse romaan
«Juudas», hakkasid lugejad vähehaaval avastame selle vähetuntud välis-eesti
kirjaniku teoseid.

Ain Kalmus (8.6.1906.–15.11.2001)
Ain Kalmus (8.6.1906.–15.11.2001)

«Vähetuntud» võib nüüd  kõlada ülekohtuse hinnanguna, ent just siis
hakkas tasapisi kerkima eesriie Eesti lugejale varjatuks jäänud  autorite ja teoste kohalt. Polnud ju kuigi
palju neid, kelle koduriiulisse oli sattunud pagulaskirjaike võõrsil, peamiselt
Rootsis ja Ameerikas avaldatud romaane, liiati ajaloo-, usu- või
eksiiliainelisi. Seega on mõistetav, miks kirjandusteadlane Ülo Tonts nimetab Eestist
eemal ilmunud raamatute kordustrükke raamatute kojutulekuks (Postimees
21.4.1997).

Kutsumuse järgi

Kirjanik, keda Ain Kalmusena tunneme,
kandis kodanikunime Evald Mänd. Selle nimega tuntakse teda ka teoloogide
ringkonnas – kui usuteadlast ja vaimulikku.

Evald Mänd sündis 8. juunil 1906. aastal
Hiiumaal Emmastes lasterohkes ja usklikus perekonnas. Kirjandushuvi tärkas
noores Evald Männis ta enese mälestuste järgi varakult ja süvenes  hoogsalt. Ometi  tegi ta elus teise valiku ja asus 1925.
aastal õppima Keilasse Baptisti Jutlustajate Seminari, oli paar aastat
jutlustaja ning jätkas teoloogiaõpinguid 1931. aastast  Bostoni lähistel Andover Newtoni
Teoloogilises Instituudis, kus kaitses neli aastat hiljem magistritöö eestlaste
usuliste pettumuste teemal.

Ehkki kirjandushuvi oleks justkui taandunud
teoloogia ees, pole see siiski nii. Toivo Pilli märgib koguni (Akadeemia
12/1994), et tulevase kirjaniku huvid selginesid ja leidsid tema elukäsitluses
oma koha. Elu Ameerikas ja kokkupuuted sealse kirjanduseluga süvendasid huvi.
Nii käsitles tema bakalaureusetöö homileetilisi väärtusi moodsas ameerika
luules, 1974. aastal kaitstud doktoritöö teemaks oli aga «Piibli mõjud
ilukirjandusele».

Mänd ja Kalmus

1936. aastal kodumaale naasnud, oli aga
elusiht selge: Evald Mänd valis vaimuliku-töö, ehkki kirjanik oli juba Keilas
õppimise ajal jõudnud avaldada paar novellikogu ja luuleraamatu. Kirikuõpetaja
Mänd avaldas 1937. ja 1938. aastal jutlusekogud.

1940. aastal alanud okupatsioon paiskas nii
usu- kui ka kirjanduselu segamini. Baptistikogudused keelustati ja elatise
hankimiseks töötas Evald Mänd raudteel ja vabrikus, ent arvatavasti jäi
nõndaviisi aega kirjandusega tegeleda. Ajakirjast Eesti Sõna tuli võimalus:
toimetaja Albert Kivikas tegi ettepaneku kirjutada järjeloona avaldamiseks
romaan.

1942. aastal ilmuski Eesti Sõnas
perekonnalooline esikromaan «Soolased tuuled», mis kaks aastat hiljem ka
raamatuna avaldati.

Siingi avaldub kuri saatus: 9. märtsil
pommtabamuse saanud Riigitükikoda põles ja kogu trükk hävis. Kirjandusteadlase
Oskar Kruusi andmetel aga laoti säilinud korrektuuripoognate järgi Tallinnas
uus tekst ja enne, kui lahingud Tallinna alla jõudsid, ilmus raamat siiski.

Romaani «Kodusadama tuled» käsikiri läks
aga Eestist põgenemisel kaotsi, mistõttu Kalmus selle uuesti kirjutas ja 1947.
aastal Rootsis avaldas. Paguluse algul, 1945. aastal ilmus kirjastuse Orto
omaniku tellitud romaan «Öö tuli liiga vara», 1946. aastal romaan «Kaarnaküla».

Siseheitlused peegelduvad kirjanikunimes
Kalmus. Mälestusteraamatus on viidanud 
murele usklike suhtumise pärast. Sestap tuletas ta nime kodutalu nimest
Kalmu. Ülo Tonts  julgeb järeldada
enamat: «Evald Männi raamatud olid olemas. «Soolased tuuled» alustas hoopis uut
rida.»

Loometöö haripunkt

Kodumaalt lahkudes 1946. aastal ootas
kirjanikku õppejõutöö Ameerikas. Just Kalmuse mälestusteraamatus saab selgeks
kirjaniku ja vaimuliku siseheitlus, valiku langetas tulevane kirjanik siiski
vaimuliku tegevuse kasuks.

Ehkki valikud olid keerulised, hakkas peagi
Ain Kalmuse sulest ilmuma romaane: 1948. aastal «Hingemaa» 20. sajandi algul
Ameerikasse suundunud eesti väljarändajatest. Samal ajal valmis ka
tellimusromaan, ingliskeelne «The World is my Home», milles samuti juttu
põgenikest.

Usuline vaatenurk sai Kalmuse loomingus aga
üha olulisemaks: 1950. aastal ilmunud «Prohvet» käsitleb prohvet Hosea
elukäiku, «Tulised vankrid» I–II (1953) räägib märterpiiskopist  Polykarposest. Teemaks on igavikuline
indiviidi ja totalitaarse riigi 
suhestumine, ajendiks sai oletatavasti lähimöödanik.

Ehkki romaani tegevuskohaks on Vahemere
ümbrus, toob autor otsekui koduigatsusena kõrvaltegelaseks orjatar Maria, kelle
kaudu avaneb tükike autori kodukandist. Kirjandusloolased peavad neid ja 1969.
aastal ilmunud «Juudast» Kalmuse loomingu paremikku kuuluvaks, tuues esile
dramaatilist ja konfliktset teemaarendust.

Paguluse teisel aastakümnel viljelesid
kirjanikud järjeromaani. Ain Kalmuski alustas 1956. aastal ajalooromaanide
triloogiat, kus ilmusid «Jumalad lahkuvad Maalt» (1956), «Toone tuuled üle Maa»
(1958) ja «Koju enne õhtut» (1964). Romaanides keskendutakse ristiusu ja
paganluse kokkupõrkele, ristiusu vastuvõtnute 
sisekonfliktile usuliste ja hõimutunnete vahel. 1990. aastate teisel
poolel avaldati need «Eesti romaanivara» sarjas kordustrükkidena. Nende kolme
ja «Prohveti» kohta on Kalmus ise mälestustes tunnistanud, et neisse on ta
pannud kõige rohkem endast.

Kõne tühjas toas

Tõeliselt 
imekspandav on, mis innustab kirjanikku sulge haarama, kui ta elab oma
lugejaist kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel. Ja Kalmuse lugejaskonna
enamik elas maal, kus tema kirjutatu oli keelatud. Olukorda võiks nimetada
peaaegu isolatsiooniks: töö teoloogiainstituudis ja pastoritöö Massachusettsi
osariigis Amhersti linnas oli ingliskeelne. Eesti keel kõlas vaid kodus.

1957. aastal tunnistas ta kirjas kirjanik
Valev Uibopuule, et kuidas isoleeritus kaasmaalastest tunda annab: «Mul on
lihtsalt raske end väljendada eestikeelses proosas. Kirjutan kaks, kolm korda
lehekülje enne üle, kui selle saan masinal maha lüüa, et ka siis teen veel nii
palju parandusi, et pean valmis koopiat mitmel korral ümber kirjutama.» Tema
töökust ja ülimat nõudlikkust enese vastu võib siit edasi kujutleda, sest nii
kirjutas murelik kirjanik, kelle kohta tema kaasaegsed ja uurijad on kasutanud
sõnu «värvikas ja ladus», «intensiivne ja elav», «võrratu stiiliga».

Ameerikas avaldas ta ka kolm jutlusekogu.
Nendegi kohta on autor öelnud, et  need
on «taasloodud» – kirja pandud mälu põhjal. Mälestusteraamatus on ta
kirjutanud: «Kantslisse lähen ma ikka vaid mõnerealise konspektiga. Jutlus ise
peab sündima kantsli ja kuulajaskonna ühise loominguna.»

Ain Kalmus on kirjutanud neli
mälestusteraamatut (1972–1981), esituslaadilt on need pigem otsija pihtimused
kui kirjaniku tagasivaade oma elule ja tööle.

Kirjutamine lugejale,  kellega ta peaaegu üldse kokku ei puutunud,
sundis teda ühes teises kirjas võrdlema loometööd kõnelemisega tühjas toas,
kust inimesed juba ammugi lahkunud.

Ain Kalmus suri 15. novembril 2001. aastal
Ameerika Ühendriikides.

Lea Jürgenstein

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)