Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Vahel on vaja üks teema tõsiselt ette võtta

02.06.2021 | | Rubriik: Juhtkiri

Oleme suuremad kirikupühad saanud piirangute oludes ühel või teisel viisil tänaseks peetud ning valmis vaatama suviste tegemiste peale. Lootus, et suvi annab kosutust ning paljud kokkusaamised ja planeeritud tegevused siiski saavad tehtud, on täna suurem, kui see oli veel mõni aega tagasi. Pingutus selleks on aga olnud ränk ning selle pingutuse hinda tuleb ilmselt veel mõni aeg maksta. Mis nn arved meile veel selle tõttu laekuvad, seda ei julge keegi lõpuni prognoosida. 

Viimased nädalad on andnud tavalisest suuremale ringile ühiskonnast põhjust kaasa elada kaplanaatide teemale. Nii suurt ja laia kõlapinda leidnud arutelu kaplanaatide vajalikkusest ja vaimulike teenimisest riigiasutustes ei ole minu meenutustes veel varemalt olnud. Valdavalt olen tähele pannud ikka toetavaid sõnavõtte ja kirjutisi. 

Aga on olnud ka vastupidiseid kommentaare. On olnud nii küsivaid kui suisa vastanduvaid arvamusi. Võib-olla on see ka vajalik, et vahel võetakse mõni teema tõsiselt ette, et siis tükiks ajaks selgus saada ning alaga tegelevatele inimestele kindlus anda. Vajavad ju uued põlvkonnad kinnitust, et valides kaplani elukutse, valitakse vaimuliku töö, mis on ühtaegu vajalik nii kirikule kui ka riigile.

Politseikaplanina on mul endal olnud alati hea võimalus tunda kaitseväe kaplanaadi tuge ja kaasamõtlemist. Pikemalt tegutsenud kaitseväe kaplanaadi kaplanid on tavaliselt ikka jõudnud juba kokku puutuda nende probleemidega, millele endal veel lahendusi ei ole. Kaitseväe kaplaniteenistusel on kaplanaatide tööväljal väga põhjalikud teadmised ning kogemused. 

Mitmed tänased teiste kaplanaatide kaplanid on oma esmase kokkupuute ja teadmise kaplani tööst saanud kaitseväe kaplanaadi kursustel. Usun, et ma ei eksi, kui ütlen, et kaitseväe kaplaniteenistus on andnud toetust ja pidepunkti paljudele meie kaplanaatidele.

Tänane olukord on keeruline kogu riigis. Siiski ma väga loodan, et see kogemus, mida kaitseväe kaplanaat omab ja mida ta on lahkesti jaganud, saab edasi kantud ja hoitud. Ning see tohutu töö, mis kaitseväe kaplanid meie riigiks olemisse, noorsoo arenguks ja rahva hüvanguks on andnud, ei kaoks, vaid püsiks. 

Meie riik ja meie vabadus on habras, seda tuleb üheskoos hoida. Selles saame ka ise palju ära teha. Väikse riigina suurte vahel on see lausa ime, et oleme tohtinud nautida vabadust ja iseseisvust. Seda kallimad on need sümbolid, mis on lahutamatuks osaks meie riigist. 

Juba selle nädala reedel tähistame Eesti lipu päeva. Ilmselt on iga inimese jaoks oma lugu või hetk, mis on seotud meie rahvuslipuga. Oma nõukogude aega jäänud lapsepõlvest mäletan aga seda, kui suurt liigutust tundsin, kui avastasin kuhugi osavalt peidetud sinimustvalge kombinatsiooni. Sageli olid need varjatud nii, et ainult teadjad oskasid selle avastada või välja lugeda. Seda suurem aga oli rõõm, kui selle leidsid. See oli nagu rahvuslik salakeel, mis kinnitas teistele, et me ei ole veel kadunud. 

Täna võime vabalt ja midagi kartmata oma kodud lipupäeval rahvuslippudega kaunistada. Aga kui palju on igal aastal paraku neid maju, kus pidupäeval lipp jääb üles panemata. Kas see jääb tegemata pettumusest või unustamisest, eks seda teab iga liputa maja omanik. 

Meie riigil on mitmeid sümboleid, mis annavad kinnitust, et meil on oma riik. Nüüd, kus me järgmisel aastal tähistame oma riigi 30. taastatud iseseisvuse aastat, ei ole aeg käsi rüppe lasta ja tehtut unustada. On keeruline aeg, aga neid on ennegi olnud. 

Meie pühapäevases kirikupalves palume alati oma riigi ning kõigi koguduste ja kiriku töötegijate eest. Tean, et paljudes kogudustes kantakse pühapäevases palves Jumala ette ka meie kaplanid kõigis kaplanaatides. Ärgem väsigem tänagi kõigi meie kiriku töötegijate eest palvetamast. Kas töötatakse vaimulikuna koguduses või kaplanaadis, kõik see vaimulik töö on ju lõpuks üks ja ühine töö Issanda viinamäel.

 

 

 

 

Valdo Lust,

politsei- ja piirivalveameti peakaplan

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)