Esileht » Arvamused » Arvamus »

Väheke hullumeelsest nägemisvõimest

24.09.2003 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Pärnu kristliku juhtimiskonverentsi uuest tajutavast piirikompimisest lugedes meenus mulle kunagi aastaid tagasi ühel filosoofialoengul kuvatud pilt sammuvast ekskavaatorist ja kahest mehest.
Nimelt polnud viimased kunagi varem näinud sammuvat ekskavaatorit, mis aia taga mürises. Kui üks teise õlgadelt üle aia vaatas ja allolijale selgitada püüdis, mida näeb, siis kõlas tema selgitus umbes nii – see on suur loom, kes hambuliste lõugadega sööb maapinda ja kelle jalgade asemel on draakoni käpad… Allolijal ei jää antud juhul muud üle, kui uskuda edastatud kirjeldust ja see siis elutarkuseks kohandada.
Pärnu kristlik juhtimiskonverents on võrreldav aialkõõluja nägemisfenomeniga. Me kogeme uusi kogemusi, kuulame teiste nägemusi ning haarame meie igapäevaellu vajalikke tarkuseterasid. Ja ülimalt positiivne on fakt, et konverents ei ole mitte kitsalt evangeelsete tõdede foorumiks, vaid see kannab endas tugevat peegelpildi efekti läbi avaliku elu tegelaste kajastuste meist endist. Selline sümbioos ei lase meil kapselduda oma tsunftisisesesse keelekasutusse. Või kui tulla tagasi sammuva ekskavaatori juurde, siis võib ühel hetkel insenerile vahendatud nägemus maad õgivast draakonist meid läbi südamliku naeru reaalsusesse tagasi tuua.
Pigem nimetaksin toimunud sündmust isegi ideede ja nägemuste sulatuspotiks. Olen veendunud, et sellest potist osasaanud on kasvanud nii mõistmisvõime kui ka tolerantsuse poolest. Maailmakirjeldamisel vaid pastoraalset keelepruuki kasutanud on saanud mõne nägemuse võrra rikkamaks ja kirikukauged ilmikud on saanud vajalikku jumalikku inspiratsiooni lõikavate servadega realiteedimaailma talumiseks.
Me kõik oleme erinevad ja see muudab elu elamisväärseks. Imestada meid ümbritseva elu kirevust ja oskus seda tähele panna on võime, mida antakse vaid otsijatele ja väheke hullumeelse nägemisvõimega isikutele. Kui sellega kaasneb vihameeleta hingerikkus ehk seisund, kus meist erinevat maailma võetakse vastu ohhoo! hüüatusega ning mitte vihapurskega, siis oleme suutnud tuua killuke jumalikku vaimu igapäevaellu.
Möödunud kristlik juhtimiskonverents on vaimsete piiride laiendamise polügoon ning sellest osavõtjad kui eelarvamuste miiniväljal manööverdavad sapöörid. Küll selle erinevusega, et emotsionaalne plahvatus mitte ei tapa, vaid laiendab meie vaimset kultuuriruumi, puhastades seda väärarvamustest ja kapseldumisest. Usun, et möödunud konverents ei ole möödunud selle sõna kalendaarses mõttes ega ole mao tee kaljul, vaid on põllumehe sirge adrajälg kamaral, millest võrsuvad uued ideed, mõtted ja visioonid järgmiseks konverentsiks.
Jaan Tepp

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)