Esileht » Uudis » Esileht »

Vahastu on kui oaas kesk metsi ja rabasid

18.06.2003 | | Rubriik: Esileht

Keset Eestimaa soid ja metsi paikneb väike, ent tugeva kogukonnaga Vahastu küla, kes tähistas pühapäeval kontsert-jumalateenistusega oma kiriku pühitsemise 120. aastapäeva. 1883. aastal valminud neogooti stiilis Vahastu kirik on Kaiu valla ainus kirik.
Kuigi Vahastu asub kõrvalises paigas Järva- ja Raplamaa piiril, on seal tugev ja elujõuline kogudus. Koguduse diakoni Tõnu Veimeri sõnul oli mullu küla umbes 160 elanikust koguduses liikmeannetajaid 66. «Nii et kogudus on elujõuline küll. Samas ei ole me kellelegi võlgu ja oleme omadega hästi välja tulnud.» Veimeri hinnangul on kogudus suuremate kulutusteta hakkama saanud tänu suhteliselt uuele kirikuhoonele.
Puudub sõpruskogudus

Siiski vaevab Veimerit teadmine, et nad on ainus kogudus Järva praostkonnas, kellel ei ole oma sõpruskogudust. «Olen käinud isegi Tallinnas Saksa saatkonnas uurimas sealseid võimalusi, aga ei miskit.» Saatkonnast tuli kiri, et kogudus on järjekorda võetud. Kui midagi vabaneb, võetakse ühendust. Aga nüüd on sellest kolm aastat möödas …
Kurvaks teeb ka teadmine, et noored kolivad maalt ära ja nii ei ole järelkasvu lootagi. Ühtlasi tähendab see koguduse vananemist, millest annab aimu fakt, et pühapäevakooli pole Vahastus juba paar aastat olnud, samuti koorilaulu. Siiski leidub väikese koguduse kohta kirikuskäijaid. Kohalikud meenutavad, et pastor K. Fr. Särje ajal käis kirikus vaid 2–3 inimest. Praegu peetakse teenistust keskmiselt 15 inimesega kaks korda kuus. Kui vaimulik oleks veel kohapeal, siis jätkuks tööd kiriku juures küll. Praegu on koguduse juhatuse liige Eduard Küntsler alias Eedi n-ö hea majavaim, kes hoolitseb koguduse maja eest. «Tänu sellele mehele on koguduse maja üles vuntsitud,» räägib kohalik külamees Jaak. «Eedita oleks maja nagu sisaliku saba ripakil olnud ja lopsti maha kukkunud.»
Omapärane ristikalmistu

Hoolitsemist nõuab ka põlise piiriküla kiriku kalmistu ja kirikuaed, kuhu 1931. aastal püstitati Vabadussõja monument, mis taasavati 1989. aastal. Kalmistul on uhked seppade taotud ristid. «Praegu keegi enam metallriste ei pane. Kõik lasevad kive raiuda,» sõnab külavanem ja koguduse juhatuse esimees Andres Murumägi. «Kui keegi neid riste ei hoolda, roostetavad nad ära, aga see on ju ajalugu!»
Kogudus saab igal aastal 40 banaanikastitäit humanitaarabiriideid, mis jagatakse kiriku ümbrust koristavate inimeste vahel. Ülejääk müüakse sümboolse hinnaga maha. «Kui kasutatud riiete müüki ei oleks, siis oleks kõik palja tagumikuga,» ütleb külamees Jaak. «Mine vaata, poes on ju kingapaar üle 1000 krooni, püksipaar samamoodi, kust see 1000 tuleb, kui inimestel õieti töödki pole?»
Külavanem Murumägi on kindel, et tööd ikka on, aga tasustamisega on kehvad lood. «Ega’s töö ilmast otsas ole.» Külavanem loeb sõrmedel üles kohalikud võimalused ja leiab, et seda ei olegi nii vähe. «Meil on raamatukogu, rahvamaja, kauplus, side, kirik ning käsitöömaja. Mida siis ühel külal veel vaja on?» Et rahvas läheb eemale tööd otsima, on külaelanike arvates paratamatu.
«Elu ongi selline, et vahel tuleb ära minna,» ütleb Rakverre tööle kolinud Anneli. «Tegelikult on koht elamiseks suurepärane, kui ainult tööd oleks. Siin on ju nii palju vabadust ja avarust.» Ent tööd jääb külas veelgi vähemaks.
Kuigi suvel saab 145 aastat Vahastu hariduselu algusest, tähistakse ühtlasi selle lõppemist, sest Vahastu kool sulgeb 22. juunil uksed. Kool suletakse, sest sügisel oleks kooli läinud vaid üks õpilane.
«Meie oleme keskealised, vanad surevad ära ja küla ongi läbi,» muretseb Jaak. Külavanem usub aga helgesse tulevikku. «Ega muretsemine aita,» sõnab ta ja lisab, et igatahes tema ei jookse Vahastust küll kuhugi.
Erle Iher

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)