Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Vägivald koguduses või turvaline kirik?

10.10.2018 | | Rubriik: Ühiskond

Usuteaduse instituudis toimunud koolitusel kõneldi seksuaalsest ja vaimulikust vägivallast koguduses.

EELK Usuteaduse Instituudi koolitusteema „Seksuaalne ja vaimulik vägivald koguduses“ valik oli igati ajakohane. Inimeste lugude kaudu sai aimu sellest, et mitmete eri koguduste liikmete jaoks on see igapäevane reaalsus, ka kirikus.
Septembri alguses toimunud koolituspäeva eestvedajad olid Soomest ja USAst pärit koolitajad. Päev algas neist ühe, Marjo Mitsutomi isikliku looga. Need episoodid, mida ta kohaletulnutega oma elust jagab, on uskumatud ja teisalt silmi avavad.
Kirikus ja pühendunud kristlaste seas ei ole alati nii turvaline keskkond, kui tahaks uskuda. Teisalt on kirik koht, kuhu inimesi kutsume, lootes, et nad tulevad ning nende elud saavad heas suunas muudetud. Kuidas leida tee turvalise koguduseni? See on küsimus ja püüe.

Vägivalla levik
Võib vist öelda, et kõik sai olulise tõuke 15. oktoobril 2017, kui Hollywoodi näitleja Alyssa Milano saatis sotsiaalmeedias teele sõnumi #metoo (#minaka). Selle lihtsa ülestunnistusega soovis ta näidata, kui laialdaselt on seksuaalne vägivald levinud.
Järgmisel hommikul oli tema väljaütlemisele reageerinud 55 000 inimest. Nii levis #metoo-liikumine kiiresti maailma eri paikadesse. Piisas märguandest, et ka sinuga on midagi sarnast toimunud. Sellest liikumisest on välja kasvanud märksõna #churchtoo (#kirikka).
Eestis kannatab seksuaalse vägivalla all väidetavalt kolmandik noortest. Üle maailma on kolmandik naistest kannatanud vägivalla või seksuaalse ärakasutamise all. Üks seksuaalse vägivalla toimepanija nendib, et „kirikuinimesi on lihtne ninapidi vedada“.
Vaikiv ja alistuv hoiak ning kirikukultuur teevad kristlastest ideaalsed ohvrid. Pealegi valitseb kirikuinimeste seas arvamus, et kuigi nende kogukonnas või riigis on seksuaalne vägivald levinud, ei ole see kirikus tavaline. Pilt kirikust kui turvalisest institutsioonist pühib ära kahtlused, kuid ei loo turvalist keskkonda.

Pilt turvalisest kirikust
Hirm välja rääkimise ees soodustab vägivalla levikut. 99%-l ohvreist on häbi ja hirm toimunust rääkida. Pigem vaikitakse ja kantakse koormat üksi. Endasse peidetud hirm, häbi ja pinge omakorda tekitavad haigusi.
Uuringuist selguvat, et lausa 81,8% seksuaalsest vägivallast pannakse toime kodus, kõige lähedasemate inimeste poolt. 19% toimepanijaist on lähisugulased, pastorid jm funktsionäärid, keda usaldatakse. Üksnes 0,7% vägivallategudest pannakse toime päris võõraste inimeste poolt ja naeruväärselt väike protsent vägivallast tuleb päevavalgele.
Kuidas luua kirik turvaliseks institutsiooniks, kus meie lastel, noortel ja meil endil on turvaline üheskoos Jumalat teenida? Millist tuge võime pakkuda kogudustena neile, kes on olnud või on seksuaalse või vaimuliku vägivalla ohvrid? Kuidas saab igaüks meist ise hoida suhteid ja piire nii, et ohtlikke olukordi vältida? On oluline teha ka kogudustena kõik võimalik, et praegused ohvrid saaksid abi ja uusi ei lisanduks ning kirik kui keskkond oleks turvaline koht iga tulija ja olija jaoks.
Loodetavasti andis koolituspäev kõigile uut mõtteainet ja küsimusi, millega oma töö- või elukeskkonnas edasi töötada. Eesmärgiks on turvaline kirik.
Janne Kütimaa

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)