Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Väga põnev uurimus

11.03.2015 | | Rubriik: Ühiskond

14. veebruaril kaitses Helsingi ülikooli teoloogiateaduskonnas doktoritööd Milla Bergström. Mõni nädal varem avaldas Soome Kirikuloo Selts selle uurimuse oma toimetiste 230. köitena.

Soome keeles kirjutatud töö kannab eesti keelde tõlgituna pealkirja «Püha Tool. Poola ja Ukraina pinged 1921–1931 Poolas ja Ida-Galiitsias». Niisiis käsitleb ta paavst Pius XI valitsemisaja esimest poolt ning marssal Józef Piłsudski (1867–1935) tagasitulekut võimule.
Paavst Pius XI-le oli vägivaldne konflikt Poolas esimeseks proovikiviks Vatikani riigipeana. Marssal Piłsudski, kes oli orientatsiooni poolest sotsialist, pidi manööverdama Poola terviklikkuse nimel tugeva keskvõimu huvides. Nende probleemide käsitlemine just nüüd võib tekitada küsimuse ühiskondlikust tellimusest ja kirikuloo ning poliitilise ajaloo piiridest.
Vastus esimesele küsimusele on lihtne: Milla Bergström alustas oma väitekirja märksa varem kui Ukraina iseseisvussõda puhkes. Vastus teisele küsimusele jääb vaieldavaks. Vatikani riiki kehtestades valis Pius XI neutraliteedi mitte ainult Mussolini, vaid ka teiste poliitiliste tegelaste suhtes, sest vastasel korral oleks Vatikani riik jäänud ära.
Mussolinile tähendas paavsti neutraliteet poliitilist edu. Nimelt poliitilist, mitte teoloogilist. Pius XI-le andis Vatikani iseseisvuse tunnustamine õiguse kaitsta katoliiklasi kõikjal, kus neil on vabadus kuulutada oma sõnumit. Katoliiklaste jagunemine Rooma ja Kreeka alla oli ses suhtes kõrvalisem kui arusaamine, et kommunistlikule jumalasalgajale pole midagi püha ning seeläbi on ta võimeline hävitama kõike.
Milla Bergströmi uurimus koosneb ingliskeelsetest teesidest, saatesõnast, sissejuhatusest, historiograafilisest ülevaatest, kolmest sisulisest peatükist, kokkuvõttest, paarist lisast, mis aitavad uurimust lugeda, lühendite loetelust, kasutatud kirjanduse ja teiste allikate nimekirjast, nimeregistrist ja ingliskeelsest resümeest.
Kokku on teksti 357 lehekülge. Autor on kasutanud nii Vatikani arhiivides leiduvaid dokumente kui ka nende publikatsioone. Kui ta tahaks oma dissertatsiooni jätkata, peaks ta uurima ka arhiive Konstantinoopolis ja Moskvas ning isegi Kiievis. Muu oleks juba puhtpoliitiline. Selle puht poliitika alla kuulub näiteks Galiitsia kui omaette piirkond Polesje ehk Metsapoole (poola keeles Polecie, valgevene keeles Palesse) ja Karpaatia vahel.
Milla Bergströmi aineks ei ole sealsete elanike etnogenees, mida on kõige lähemalt uurinud Venemaa akadeemik Nikita Tolstoi (1923–1996), Lev Tolstoi pojapojapoeg. Milla Bergström on uurinud galiitslaste jagunemist usuliselt aluselt, kuid mitte niivõrd usulahkude kaupa, vaid vastavalt sellele, kuidas oli Püha Tool kursis Galiitsias toimuvaga ning mismoodi käis katoliiklik asjaajamine Varssavi ja Rooma vahel.
Piłsudski lähtus sellest, et kui paavst on otsustanud neutraliteedi kasuks, peab see ta hoiak laienema ka Poolale ehk teisisõnu pidas ta Galiitsias toimuvat Poola siseasjaks. Kuna Pius XI pidas oma alamateks kõiki katoliiklasi, tuli tal manööverdada, sest tema arusaamade kohaselt pidi ta palvetama ka nende katoliiklaste eest, kes jäid Nõukogude Ukraina ja demokraatliku Poola vahele.
Väljaspool kirikulugu on Milla Bergströmi uurimus eesti lugejale kasulik kui sissejuhatus Galiitsia ajalukku pärast Esimest maailmasõda. Ta on õpetlik isegi lingvistiliselt vaatekohalt, sest nende jaoks, kes on kunagi õppinud, et idaslaavi keeli on kõigest kolm – vene, ukraina ja valgevene –, on avastuseks russiini keel kui neljas.
Rõhutan russiinide olemasolu eriti seetõttu, et nende iseolemine mõjutab otseselt ka meid. Mitte kogemata ei ole Valgevene president Aleksandar Lukašenka Ukraina föderaliseerimise vastu. Kui see Ukrainas viiaksegi läbi, siis ei jäta see Valgevenet puudutamata, sest teispool Kaunast ja Mazuuria järvistut (poola keeles Pojerzierze Mazurskie) asub Königsbergi enklaav.
Jah, see on juba selge geopoliitika, kuid ta veab teoloogilised erinevused ka enesega kaasa ja siis on juba väga raske säilitada sellist neutraliteeti, milleks Pius XI oli oma riigi huvides sunnitud.
Niisiis ei pea ma vääraks, kui kirikulugu jõuab ka poliitilisse ajalukku. See võib olla möödapääsmatu näiteks siis, kui kiriku vastutustunnet mõjutab poliitiline emigratsioon, mis ei jäänud ka Galiitsias ükskõikseks, sest Ukraina pagulaste vaatekohalt oli Piłsudski Galiitsias vägivaldne. Sotsialistist marssalit nad ei mõjutanud, aga pöördumine paavsti poole oli nende jaoks loomulik, sest see oli nende õigus.
Nõnda haarab Milla Bergström katoliikluse ja poliitika suhteid kahe maailmasõja vahel märksa laiemalt kui Galiitsia piires ning väärib kaheldamatult süvenevat lugemist.
Peeter Olesk

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)