Väga eriline tavaline inimene
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 31. mai 2006 Nr 24/25 /
Staaride, superstaaride, avaliku elu tegelaste ja muidu hästi tuntud inimeste kõrval elavad ja toimetavad oma asju täiesti tavalised inimesed: arstid, õmblejad, müüjad, talunikud, õpilased ja needki, kel mingit ametit pole. Elukohtagi pole, sissetulekust rääkimata. Issanda päike paistab aga kõigi peale.
Laupäeval seati helendavale ekraanile Kumu auditooriumis vaatamiseks kahe Jaanilinna elaniku, Vladimiri ja Natalia, täiesti tavaliste inimeste elu. Londonis elav dokumentalist Kersti Uibo esitles oma uut filmi «Vaikelu naisega». Peaosalised istusid vaguralt saalis ja filmi lõpus rahva ette astunud Vladimir tunnistas, pisar silmanurgas, et talle meeldis.
Film, ma usun, mitte elu, mida ta on elanud ja mille Kersti Uibo oma kaameraga kinni on püüdnud. Kersti Uibo sõnul unistanud tunnustamata kunstnik Vladimir Titov kogu elu, et keegi tuleks ja teda jäädvustaks. Aga et see just naine pidi olema!
Naistega on Vladimiril oma arved klaarida. Eelkõige oma naise Nataliaga, kelle kohta ta ütleb: «Mu naine on nagu graniit. Mina teda ei murra.»
Kevadel aiamajas askeldades pihib Vladimir: «Ümberringi on nii palju ilu, aga ma ei saa sellest rõõmu tunda. Viletsast elust on nagu kivi südamel ja hing ei lähe valla.» Titovide pere elab Jaanilinnas, endises Narva linnaosas, mis pärast II maailmasõda kuulub Leningradi oblasti koosseisu.
Kogu viletsusele ja vaevale vaatamata, mis nende kahe elust vastu vaatab, on film helge ja eluterve. Läbi Mehe ja Naise öeldakse saali sellist tervet elufilosoofiat ja äratundmist oma rollist siin Issanda päikese all, milleks vist ainult suur vene hing võimeline on. Eestlane oma kitsarinnalisuses ja kapseldumises hoiab alati pool suud kinni, kui tunnetest kõnelda tuleks.
Sama mõtet jagasid ka Lea ja Veljo Tormis, kellega pärast filmi lõppu mõtteid vahetasime. Üks teine Eesti pealinnas Tallinnas elav abielupaar sõnas, et leidsid Titovide argipäevist palju paralleele oma elulegi.
Mina meenutasin hiljem üht teist Kersti Uibo filmi «Evaldimaa». Ka seal toimetavad kaks näiliselt tavalist inimest – Evald ja Emmi. Evald läbi lume Raikkülla rühkimas, pliidi all tuld süütamas, Rapla kalmistul haudasid kohendamas, voodisse jäänud Emmit tohterdamas…
Mis on see võlujõud, mis vaatajate hinged avab ja laseb sinu südamesse tulla täiesti tavaliste (filmi)inimeste elul enam, kui päevast-päeva klantspaberilt ja helendavalt ekraanilt vastu vaatavatel staaridel, superstaaridel, avaliku elu tegelastel? Küllap see armastus on, millega tegija on oma täiesti tavalisi inimesi üles võtnud. See lihtsalt ei saa märkamatuks jääda.
Sirje Semm,
peatoimetaja
