Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Vaevanägemine Issandas ei ole tühine

02.11.2016 | | Rubriik: Jutlus

Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda; aeg tappa ja aeg terveks teha, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada; aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida; aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda; aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata; aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida; aeg armastada ja aeg vihata, aeg sõjal ja aeg rahul. Mis kasu on töötegijal sellest, mille kallal ta vaeva näeb? Ma olen näinud tööd, mida Jumal on andnud inimlastele, et nad sellega endid vaevaksid. Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Kg 3:1–11
Koguja sõnad mõjuvad tõsiselt ka praeguste rohkete sündmuste, nii riigi kui ka kiriku märkimisväärsete tähtpäevade jätkuvas reas. Vahelduvus on lausa vajalik ja selgub, et ka paratamatu. Mõnikord see ununeb ja tüdimus ning küllastumus kipuvad kimbutama.
Ikka ja jälle saab üht või teist asja, samuti juttu või teemat liiga palju. Rohkem kui jõuaks kuulata-vaadata-lugeda. Aga kõike peaks ju ikka parasjagu olema. Parimal juhul täpselt nii palju, kui on vaja, ei rohkem ega vähem.
Eestimaine sügis ja hingedeaeg paneb meid mõtlema sellistele teemadele nagu püsivus, kaduvus, elu ja surm. Võtkem selle üle mõtisklemiseks aega, sest siin ilmas käivad hädad ja äpardused ikka mööda inimesi ja meie välimine inimene kipub seetõttu «ümbert ära kuluma».
Mis kasu võiks inimesel kogu oma vaevanägemisest olla? Eriti veel kui teame, et siin maailmas on sageli palju vaeva ja liiga vähe tänu. Võiks lihtsustatult öelda, et jätkem siis kõik see tegemata, millest otsest kasu pole, ja keskendugem asjadele, mis toovad kasu ja ainult kasu, millest maksimum välja võtta. Kuid midagi peab olema kasust ülevamat, õilsamat, paremat. Midagi, mille nimel kõike teha. Miski peab ju meie vaimseid, ainelisi ja emotsionaalseid püüdlusi kandma. Usus, lootuses ja armastuses saame Jumala abiga edasi minna.
Martin Luther King jr on öelnud, et need, kes armastavad rahu, peavad õppima organiseeruma sama efektiivselt kui need, kes armastavad sõda. Koguja ütleb küll, et on aeg sõjal ja aeg rahul, aga pidevaid sõjalisi konflikte vaadates tunduvad need juba permanentsetena. Sõdades midagi produktiivset otsida oleks ülimalt küüniline, sest sõja läbi kannatajateks on ikka lihtsad inimesed.
Kahjuks on asju, mida tavaline inimene muuta ei saa. Olukord meenutab Geor­ge Orwelli raamatus «1984» kirjeldatud maailma, kus riik asub igaveses sõjas oma alalise vaenlasega. Kusjuures sõda polegi mõeldud võitmiseks, vaid selle pidevaks jätkumiseks. Tänapäeval on võistlemiseks ja sõjapidamiseks võimalused spordiväljakul või virtuaalmaailmas olemas.                Õnneks on sealsed võitjad lihast ja luust inimesed ning hukkunuteks virtuaalsed kujud. Viimaste puhul inimlikke kannatusi õnneks ei ole. Ristiinimese elus on Kristus see ja ainult see, kes viib Jumala juurde. Jeesus ütleb (Mt 11:29–30): «Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!» 1Kr 15:58 kõlavad kinnitavalt ja julgustavalt Pauluse sõnad, et «vaevanägemine Issandas ei ole tühine». Kõik, mida me teeme ja ette võtame, peaks parimas mõttes olema tehtud otsekui Jumalale. Seega jõuame tagasi tõdemuseni, et mõõdukus tuleb kasuks. Walter Lippmann on öelnud: (vajadusel) piirake oma soove, kuni need on kooskõlas tegelikkusega. Võib-olla aitab ka see mõttekene edasi. Aamen.

georg.glaase1

 

 

 

 

Georg Glaase,
Laiuse koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)