Esileht » Arvamused » Arvamus »

Vaenukõne nõuab tähelepanu

09.10.2019 | | Rubriik: Arvamus

Nagu mujal maailmas, nii ka meil on vaenukõne küsimus viimaste aastate poliitiliste pingete kontekstis teravalt päevakorda tõusnud. Ka kirik peaks minu meelest sellele teemale senisest rohkem tähelepanu pöörama.
Eesti Inimõiguste Keskuse veebilehe järgi on vaenukõne „avalik, suuline või kirjalik arvamuseavaldus, millega isikute gruppi ähvardatakse, solvatakse või alandatakse tulenevalt nende rassist, nahavärvist, rahvuslikust või etnilisest päritolust, usust, puudest või seksuaalsest orientatsioonist lähtuvalt“.
Et vaenukõne võib ohvri elu tõeliseks põrguks muuta, püütakse seda sageli seadustega tõkestada. Ent vaenukõne täpne defineerimine ja kindlakstegemine on paraku keeruline.
Peale selle võib ohver jääda abita ja ilmselge süüdlane karistamata, kuna ametivõimud alahindavad olukorra tõsidust. Rääkimata sellest, et paljud kannatanud ei söanda üldse politsei ega kohtu poole pöörduda, või ohust, et vaenukõne vastu võitlemise ettekäändel võib riik püüda sõnavabadust põhjendamatult piirata.
Niisiis ei saa võitluses vaenukõne vastu jääda lootma pelgalt seadustele, vaid oluline on ka avaliku arvamuse, kodanikuühiskonna ja eriti usuühenduste panus. Seetõttu oli igati sümpaatne näiteks see, et juudi pearabi Šmuel Koti kevadise mõnitamisega seotud intsidendi teemal võttis sõna ka meie peapiiskop Urmas Viilma.
Ent teisalt ei saa salata, et kirikuinimeste endigi seas tuleb ette halvustavaid väljaütlemisi näiteks immigrantide või samasoolise orientatsiooniga inimeste aadressil. Siin pole kaalul mitte ainult kiriku autoriteet ühiskonnas, vaid ka tema kuulutuse usutavus.
Tõepoolest, kuidas veenda inimesi selles, et kiriku näol on tegemist viigipuuga, kui avalikkusele torkab silma nii palju kibuvitsu?
Seetõttu oleks soovida, et vaenukõne ohvrite kaitseks ka kirikuinimesed aktiivsemalt välja astuksid.
Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)