Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Vaene Vigala

23.11.2005 | | Rubriik: Kultuurielu

Vigala altari ja kantsli juhtum
näitlikustab – paraku väärtuslike kiriku- ja kultuuriajaloo objektide arvel –
vähemalt kahe probleemi olemasolu.

Esiteks seda, et on vajakajäämisi
kaasaegses teoloogilises hariduses. Teiseks on ilmne, et ka
muinsuskaitsealaseid teadmisi pole ikka veel jõutud viia ajalooliste objektide
valdajateni. Mõlemad on kurvad tõdemused ja neile tuleb kiiremas korras
reageerida.

Et sellega alustada, tuleb kõigepealt
meelde tuletada, missugune oli altari ja kantsli kui teoloogilise ja kunstilise
objekti tähendus.

Vigala altari teoloogiline ja kunstiajalooline kontekst

Luterliku kiriku traditsioonis on altaril
kui sakramendi jagamise paigal eriline tähendus. Kui Martin Luther eitas
piltide kummardamist, siis liturgias ei alahinnanud ta neid ometigi: pildid,
mille all ta mõistis nii maalitud kui ka plastilisi figuure ja stseene, aitasid
pühakirja mõista ja seetõttu pidas Luther neid ususõnumi edastamise olulisteks
abivahenditeks.

Pildid olid Sõna kaaslased, tegid selle
sisu arusaadavaks ka neile, kes lugeda ei mõistnud. Nad garanteerisid sisu
mäletamist ning olid muu hulgas abivahendiks katekismuse õppijaile. Luterlikus
«pilditeoloogias» illustreerisid kirikusisustusel kujutatud pildid seda,
millist liturgilist funktsiooni üks või teine objekt täitis.

Nii ka Vigala Maarja kiriku altaril. 1680.
aastatel valminud altariseina vorm manifesteerib kristluse triumfi ning on
tuletatud kahest ülestikku asetatud triumfiväravast. Altari pildiprogramm ehk
ikonograafia viitab altari tähendusele.

Algselt oli altari keskteljel kujutatud
Püha Õhtusöömaaega (asendati 19. saj pildiga Kristusest Ketsemani aias)   mis Lutheri arvates väljendas kõige
täpsemini armulauasakramendi sisu ja mis oli ka Eestis 16.–17. sajandil
valminud altaritel kõige sagedamini keskseks pilditeemaks.

Õhtusöömaaja maalist mõlemal pool seisid
Kristuse sõnumi edasikandjad ja vahendajad – apostelvürstid Peetrus ja Paulus.
Altari ülakorruse maalil kujutatud Kolgata stseen viitab Kristuse ohvrisurmale
ning lunastusele.

Sõnumi võimendamiseks on altaril kujutatud
ka vooruste allegoorilisi figuure: põhikorrusel paiknevad need triumfiväravat
toetavatel sammastel, kust leiame sammast hoidva Meelekindluse (Fortitudo)
ja  tallega Alandlikkuse (Humilitas),
Kolgata-stseeni kõrval seisavad täisfiguuridena kinniseotud silmadega Õiglus
(Justitia) ja ankruga Lootus (Spes) ning selle kohal karikaga Armastus
(Caritas) ja ristiga Usk (Fides). Altariseina tipus võtab kogu sõnumi tähenduse
kokku pelikan, kes on Kristuse ohvrisurma võrdkuju, viidates ühtlasi ka
lunastusele.

Kantsel

Kantsel levis põhjapoolses Euroopas seoses
reformatsiooniga, kui muutus oluliseks, et kõik kirikusolijad saaksid osa
Sõnast. Et jutlus kõigile kuulda ning jutlustaja näha oleks, paigutati kantsel
suurtes kirikutes sageli lausa pealöövi keskele. Maakirikutes asetses kantsel
tavaliselt võidukaare all, moodustades nii ka visuaalse sideme sakramendi
jagamise kohaga.

Ka kantsli teoloogilis-ikonograafiline
programm kujunes luteri kirikus tema funktsioonist lähtuvalt. Vigala kantsli
korpusel on kujutatud Kristust Salvator Mundi’na, temast ühel pool seisavad
käsulaudadega Mooses ja evangelist Luukas, teisel pool apostel Paulus ja üks
atribuudita figuur. «Tegelaste» valik avab «Seaduse ja armu» teema
sissetoomisega evangeelse kiriku ususõnumi, mida jutlustaja kantslist edastas.

Kantsli korpust toetab nn salomonica
sammas, mida legendi järgi esmakordselt kasutati Salomoni templi juures.
Keerdsambal väänlev viinapuu viitab ühtlasi kirjakohale «Mina olen tõeline
viinapuu ja mu Isa on aednik» (Jh 15:1).

Niisiis toetus Sõna jagamine kantslist
Kristusele endale. Kolmandat korda viidatakse talle kantsli kõlaräästal, kus ta
seisab võidulipuga, ümber kannatusriistadega inglid. Kõlaräästa sõnum on
evangeeliumide peasõnum: oma kannatustega tagas Kristus inimkonnale
lunastusvõimaluse.

Vigala altar ja kantsel tehti Königsbergist
Tallinna saabunud Christian Ackermanni töökojas. Ackermann oli Eesti 17. saj II
poole ja 18. saj alguse sakraalkunstis võimekaim meister. Tema töökojast on
pärit  Tallinna Toomkiriku, Hageri,
Järva-Madise, Simuna jt Eesti kirikute altarid ja kantslid.

Nende kunstiajaloolist tähendust on
pikemalt käsitletud juba 60 aastat tagasi, mil ilmus Tartu Ülikooli professori
Sten Karlingi raamat «Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des
Barocks in Estland» (1943). Eesti Kunstimuuseumi teadur Tiina-Mall Kreem
kaitses 1999. a Ackermanni loomingust magistritöö.

Muutmine peab olema läbikaalutud otsus

Praegusel juhul peab muidugi küsima ka
värvi kohta. Kui oluline osa oli selle kanda? Värv on üks kunstilisi, aga ka
teoloogilisi (mõelgem nn liturgilistele värvidele) väljendusvahendeid, mis on
tervikust lahutamatu, värvivalik pole kunagi juhuslik, vaid töötab sisule
kaasa.

Missugune oli Vigala altari ja kantsli
algne polükroomia, on raske uuringuteta öelda. Igal juhul ei saa otsustada
juhuslike «kraapimiste» alusel, ka värvisondaa˛i võtmine nõuab professionaalset
oskust.

Teiseks, Vigala altari ja kantsli seisund
oli enne praegust sekkumist hea ning põhjust hilisemaid, ilmselt 19.–20.
sajandist pärit ülemaalinguid veelkord üle maalida ei olnud. Muinsuskaitse üks
põhimõtteid on mitte sekkuda seni, kuni see on hädavajalik objekti säilimiseks.
Väärtuslikku teost ei tohi põhjuseta häirida, mida vähem seda teha, seda enam
on kindlustatud selle säilimine.

Vigala kirikusisustuse juhtum on kurb
pretsedent, mille kordumist peab püüdma vältida. Nii kiriku kui ka kultuuri
jaoks on oluline hoida kunagi tehtut sellisel kujul, nagu see meieni on
jõudnud. Kunagi tehtus, antud juhul altari ja kantsli ülemaalingutes,
kajastuvad samuti konkreetse ajastu teoloogilised ja kunstilised arusaamad.
Nende «tagasipööramine», algse polükroomia taastamine, peab olema põhjalikult
läbikaalutud ja toetuma asjatundjate ühisele otsusele. Põhjuseks ei saa
kindlasti olla kellegi emotsionaalne otsustus, mille tulemus on 17. sajandi
altarikunsti traditsiooni tundja jaoks kindlasti ebaadekvaatne. 

Krista Kodres, Eesti Kunstiakadeemia kunstiajaloo professor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)