Esileht » Arvamused » Kolumn »

Vabrikuga või ilma

30.04.2014 | | Rubriik: Kolumn

Nõukogude armees aega teenides puutusin kokku ühe ukraina poisiga. Meie suhted olid üldiselt sõbralikult, aga temaga jutule saada polnud kerge, sest ta keeldus kõnelemast midagi peale emakeele.
Venelased olid tema jaoks «moskoviidid» ja see oli halvustavalt mõeldud. Selles suhtumises kumas läbi perekondlik taust. Võib-olla natsionaliseeris nõukogude võim tema vaarisale kuulunud vabriku, ma ei tea. Siiski tundus see suhtumine siis veidi kummaline, ühed slaavlased ju kõik. Kauge ja võõras, isegi müütiline.
Nüüd on sündmused Ukrainas meeli ärevuses hoidnud terve käesoleva aasta. Kõik toimub nii lähedal. Varju on jäänud teised kriisid Süürias või Kesk-Aafrika Vabariigis. Need on liiga kaugel ja võõrad. Kuigi üha enam rõhutatakse, et nii ei tohiks globaliseerunud maailmas mõelda.
Võõras on liiga lähedale tulnud, oma ning lähedane võõraks saanud. Näiteks kirik, mille kohta mõned arvavad, et see ei tohiks enam midagi ega millegi kohta arvata. See ei puutu teisse, öeldakse. Olgu tegu poliitika või abielu või kooliharidusega. Kirik on võõras ja kauge, isegi müütiline.
Eelmisel nädalal tutvustas Frankfurter Allgemeine hiljuti Saksamaal läbi viidud küsitlust, mille ajendiks oli tõdemus, et võõrdumist vaimulike ja kiriku ilmikliikmete vahel võib märgata nii katoliiklaste kui protestantide seas.
Avaldati arvamust, et diskussioon vaimuliku ameti üle on aastakümneid olnud «ületeologiseeritud», mis tähendab, et vaimulikke kiputakse taandama äärmuslikele ideaalkujutistele.
Üheltpoolt «klerikaalsed võimufantaasiad», «sakraliseeritud hierarhiad» ja keskendumine üksnes liturgiale. (See on ilmselgelt kivi katoliiklaste kapsaaeda, kuigi mitte ainult.)
Teisele poolele heideti ette «kõigi usklike preesterluse» paatost, mis pastorid kohati võrdsustab religioonipedagoogide või kirikumuusikutega või veelgi üldisemalt kõigi kirikus (vabatahtlikult) tegutsejatega.
Mõlemal puhul määrab pastori rolli dogmaatika. Ka vaimulikud ise polevat altid oma ametit käsitlema kiriku liikmete vajadustest ning ootustest lähtuvalt.
Küsitluse tulemused näitasid aga, et just vaimulikke peetakse endiselt kiriku esindajaiks, lausa kiriku kehastajaiks, ning nad ei peaks häbenema seda tähtsust, mille inimesed neile omistavad.
Tuntud ja ligipääsetav vaimulikkond on kiriku jaoks tohutu kapital. Kes tunneb ühteainsatki pastorit, ei astu reeglina kirikust välja.
Pole oluline, kas vaimulikuga saab sageli kõnelda või on temaga ainult kaks korda kätt surutud või tuntakse teda üksnes näo ja nime poolest. Nende jaoks, kes üldiselt kirikust eemale hoiavad, näib vaimuliku isik veelgi olulisem olevat.
Seetõttu soovitati kirikutele võimalikult palju suhtlemist just kõige madalamal tasemel. Tähtsad pole ei piiskoppide sõnavõtud ega teoloogilised või poliitilised deklaratsioonid formaalsetelt institutsioonidelt nagu konsistooriumid ja kirikute nõukogud.
Ilmikute jaoks on nood niigi justkui selliste dokumentide tootmise müütilised vabrikud.
Kogudusepastor, kes suhtleb inimestega vahetult, on see, kes peab leidma õiged sõnad. Ja selles on ka teoloogial oma koht.
Võime erinevates olukordades kristlikku usku selgitada on peamine vaimuliku pädevuse tunnus. Lisaks haridusele läheb selleks vaja empaatiavõimet, kõneoskust ja – vaimset iseseisvust.
Pakuti välja, et vaimulik amet tuleks muuta atraktiivsemaks ning selleks omakorda võimalikult vabaks bürokraatlikest kohustustest. Kes suudab religiooni oma elukutsena ette kujutada ja selleks sobib, seda ei peaks kõrvalistel põhjustel eemale hoidma.
Leedu kirjanikult Undinė Radzevičiūtėlt ilmus hiljuti eesti keeles novellikogu «Ei mingit Baden-Badenit» (LR 2-3/2014). Ühes loos ta kirjutab nõnda: «Parem kui vanemad ei oleks müütilised olendid, vaid et neil oleks vabrik. Ehkki ajaloos oli ka selliseid hetki, mil oleks parem olnud, kui kellelgi pereliikmetest poleks vabrikut olnud.»
Kirikut on ajaloos kirjeldatud vaimuliku vanemana. Parem, kui ta poleks müütiline olend. Vabrik võib tal olla või mitte.

petti_urmas_nh

 

 

 

 

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)