Vabast tahtest ja valikutest

Olin kolleegidega aasta alguses Soomes teoloogide päevadel. Teemade ring oli huvitav: «Ärkamine – eile, täna, homme». Osalesin mitmes töörühmas. Ühest neist, mis kandis pealkirja «Kuidas peaks ja saaks rakendada kuulutuse töös vabal tahtel toimuvat otsust», leidsin mõtteainet, mida siin jagada soovin.
Vaba tahte ja valiku teema on kirikutöös alati ajakohane. Esiteks on väga oluline teada, kuidas nõustada koguduseliikmeid valikute tegemisel. Valikuks on vaja tahet otsustada, et liikmemaksu maksjate arv EELKs ei kahaneks, vaid hakkaks kasvama. Kogudusetööks on tarvis raha ja mida rohkem on maksumaksjaid, seda enam on võimalik oma töös edasi liikuda ja areneda. Koguduseliikmetena saame üksteist julgustada vastutust võtma ja liikmeannetajate ringi laiendama.
Teine teema, millest tahan rääkida, seostub sooviga, et EELKs oleks rohkem inimesi, kes otsustavad vabatahtlike abilistena oma koguduse töös osaleda. See on vastutuse võtmine ja järjekindel planeerimine, millise osa oma ajast saaks pühendada kogudusetööle. Võimalusi vabatahtlikuks tööks on igas koguduses. Põhjused, miks abilisi napib või pole üldse, on erinevad.
Üks neist on ilmselt see, et koguduses ei ole inimest, kes tegeleks vabatahtlike kutsumisega ja nende töö koordineerimisega. Koordinaator ei pea olema ainuisikuliselt õpetaja. Võimalused vabatahtlike tegevuseks ei teki iseenesest, neid on vaja luua.
Kolmandaks teemaks, mille kohta soovin oma mõtteid jagada, on pöördumine Jumala poole ehk meeleparandus, mis on samuti inimese tahtega seotud otsus. Kui Jeesus kutsus oma aja inimest meeleparandusele, siis kutse kas võeti vastu või mitte. Jumal kutsub ja inimene vastab. Ka vaikimine või hoolimatus on vastus. Mõtlen, kuidas oma koguduses tehtava kuulutustööga oskame pidada esil otsuse tegemise võimalust. Kas me üldse peame oluliseks rõhutada kutset ja otsustamist Jumala kasuks? Kas peame sellist kuulutust ainult misjonipüha teemaks või on see aktuaalne iga kord, kui jumalariiki kuulutame? Ja mida pakume siis, kui inimene tuleb sooviga oma suhe Jumalaga korda ajada? Kas oskame sel juhul aidata?
Otsuse tegemisel on vaja nii käsu hirmu kui ka evangeeliumi armu. Need kaks seadust on teineteisest erinevad, kuid moodustavad terviku. Ei ole võimalik elada kristlasena ilma evangeeliumita ega ka ilma käsuta. Kuidas need omavahel tasakaalustuvad ja koos jumalariiki inimesele avavad, ei ole võimalik lõpuni ära seletada ega öelda, et nüüd ma tean, mis on käsk ja mis on evangeelium.
Oma küsimusega pöördusin grupitöö juhataja Raimo Mäkela ja Olavi Peltola poole. Nad soovitasid mõnda raamatut vaba tahte teema uurimiseks. Olavi Peltola lisas julgustava mõtte. Ega kõige eesmärk olegi saada uusi liikmeid kogudusse ja leida kaastöölisi, kellega Kristuse käsku täita. Tähtsaim on see, kui inimene õpib tundma Jeesust Kristust ja usaldab oma elu tema hoolde. See on otsuse tegemise peaeesmärk.
Nii jõudsin tõdemuseni, et kirikutöö tegijatena peame ise kõige olulisemaks Kristuse järgmist, siis leiame motivatsiooni oma tööd teha või kirikutööle asuda.
Ka koguduseliikmed leiavad Kristust paremini tundma õppides oma tegeliku identiteedi ja on valmis kaasa aitama tasu küsimata. Üldine preesterlus on see, mida õpetada, sest EELK majanduslik olukord ei peaks piirama kogudustes tehtavat vaimulikku tööd.
Kristust tundma õppides hakkab inimene selgemalt nägema oma õigust ja kohust koguduseliikmena. Jumalale andmine on tegelikult Jumala antud andide tagasi andmine. Meil on õigus neid ande oma elus kasutada, aga ei tohi unustada, et kõik, mis meil on, ongi Jumala and.
Tavaliselt mõtleme nii, et usk aitab meil saada uueks ja annab igavese elu lootuse. Seega on inimesel kasulik olla päästetud. Aga veelgi olulisem on tõsiasi, et Jumal ise on meist palju rohkem huvitatud, kui me seda oskame arvata. Me oleme tema looming, temal on meile elu andes olnud oma plaan, ta armastus iga inimese vastu on midagi erilist. Jumala suur inimesearmastus paneb teda ikka otsima võimalust endast märku anda. Soovin, et Jumala armastus motiveeriks meid alanud aastal nii igapäevaelus kui ka töös.

 

 

 

 

Leevi Reinaru,
misjonikeskuse juhataja