Vabariigi vaimuiha

2018. aasta on rikas kõikvõimalike juubelite poolest. Lydia Koidula 175, A. H. Tammsaare 140, Marie Under 135, Eesti Vabariik 100. Loetletud reast tuleb ilmekalt välja tõik, et iseseisva riigi eelduseks ja alustalaks on tugev kultuurikiht. Ilma omakultuurita näib omariiklus mõeldamatu.
Tammsaare sündis Vene tsaaririigi alamana ning tema nooruspõlve mõjutas hiljuti oma kõrghetki elanud ärkamisaeg, unistus oma saatust ise määravast Eestist. Tammsaaret mõjutas eriti tema õpetaja Väike-Maarja kihelkonnakoolis, ärkamisaegne luuletaja Jakob Tamm. Aga ka kodused, nii isa Peeter Hansen kui ka ristiisa Hans Grossthal, olid ärksa meelega, kursis ühiskonnas toimuvaga ning rahvuslikult meelestatud.
Tammsaare on ärkamisaja meeleoludest kantud mehed omal moel kokku võtnud Kõrb­oja Reinu tegelaskujus, kes sepistab „halemeelseid isamaalisi laule“ ning unistab korda tehtud ja õitsvast Kõrboja talust.
Tammsaare Eesti Vabariik algaski loomingulises plaanis romaaniga „Kõrboja peremees“ (1922). Üks kandvaid liine romaanis on Kõrboja talu kui Eesti metafoor. Romaanis otsitakse talule peremeest ning sama ülesande ees oli ka äsja iseseisvunud Eesti.
Nagu romaanist nähtub, ei ole peremehe leidmine lihtne. Liiga kaua on elatud sulase seisuses, kantakse teenijarahva mentaliteeti. Peremehe hoiak ei ole inimestesse sisse kasvanud. See on põhjus, miks romaani lõpus tuleb hakata alles ootama, millal peremees suureks saab. Vastutustunde ja iseteadvuse tekkimine võtab aega, niisugune muutus ei sünni üleöö. Sellele tõdemusele jõudis Tammsaare nii oma romaanis kui ka mitmetes lehelugudes.
„Kõrboja peremees“ on vaatamata oma traagilisele armuloole üks Tammsaare helgemaid romaane. Seda just lõpupildi tõttu, kus väike Villu annab tuleviku suhtes palju lootust. Tammsaare armastab üldse oma sageli traagiliste sündmustega romaanid lõpetada positiivse noodiga, vihjega  tulevikuvõimalus(t)ele. Väga tihti on tema teoste lõpumotiiviks lapse sünd või mingi uus algus.
Eriti 1920. aastate loomingus ja publitsistikas kordub Tammsaarel ka unistamise teema. Näiteks kirjutab ta artiklis „Unistused“ (1916): „Unistamine tähendab kultuuri loomist, unistamine, mis reaalseks muutub.“ See tema mõte haakub hästi meie ühiskonnas praegu toimuva suure idee või pikaaegsema visiooni otsingutega.
Võtmeküsimuseks on just nimelt oskus unistada. Aga unistused saavad inimese vallutada siis, kui tal on mingi vaimne pagas, kui tema mõtlemine ulatub kõrgemale ja kaugemale kui ainult maine varandus, suurem kasum ja rohkem asju. Iseseisvunud Eestis masendaski Tammsaaret kõige rohkem see, kui kiiresti tekkis tõusikute klass, keda huvitas eeskätt lõbus elu ja paks rahakott. Vaimsed väärtused ei tähendanud justkui midagi.
Kui lugeda Tammsaare 1920.–1930. aastatel kirjutatud artikleid, kordub seal vaimu ja võimu temaatika. Artiklis „Vaim ja võim“ (1935) kirjutab Tammsaare: „Hiljuti ülistatud läänekultuuri vaimuvabadusest on tehtud vaimuorjus [—] Vaim oma vabaduses uskus, et inimene armastab üle kõige tõde, aga küsimuses pole ei tõde ega vale, vaid ainuüksi – mis kasulik. Tõde isegi pole üldse muud kui see, mis kasulik, nõnda kinnitatakse tänapäev vaimu enda suu läbi.
Vaim on iseenda käes ummikus ja võim ei tee midagi muud, kui kasutab silmapilku. Vaim on saanud loiuks, lõdvaks, vaim on muutunud ostetavaks ja müüdavaks, vaim ei vaja enam niipalju tõde kui kasu, selles on häda. Kes unistab teissugustest aegadest, see unistagu teissugusest vaimust, see on peaasi. Võimuihale peab vastukaaluks tõusma vaimuiha, mis ajab ütlema: ma võin nii, mitte teisiti. Aga vaim võib tänapäev nii ja teisiti.“
Tammsaare järjekindel seismine „vaimuiha“ eest muutis kahtlemata omaaegset kultuuripilti ja kokkuvõttes kogu meie kultuuri. Esmajoones muidugi kirjandusliku loomingu kaudu. „Tõde ja õigus“ (1926) ei muutunud asjatult n-ö kultusteoseks. Seda romaani oli eesti vaimule vaja ja see romaan omakorda peegeldas seda vaimu. See, et põlatud eesti talupoeg võiks olla kreeka mütoloogia mõõtu kangelane, andis eesti kultuurile uue mõõtme, ka uut hingamist.
Tammsaare tegelaste mahukas galerii ja nende kaudu lugejateni jõudvad erinevad ideed, mõttekäigud ja arvamused muutsid Eesti ühiskonda. Neist tegelastest said otsekui pärisinimesed, kes oma  mõtetega meie hulgas ringi hakkasid liikuma. Liiguvad omalaadsete vaimukandjatena siiani.
Niisiis ei jää ka meil üle muud, kui Tammsaare moodi jätkuvalt nõuda võimuiha asemel vaimuiha. Sest paljuski just see on ühe iseseisva riigi tagatis. Pöördugem tagasi artikli alguses esitatud juubelite loetelu juurde. Vaim käib enne võimu. Eesti Vabariigi järgmised aastasajad saavad tulla ainult siis, kui me ei unusta (tammsaarelikku) vaimsust. Vaid elame selles ja sellega.

 

 

 

 

Maarja Vaino,
Eesti Vabariigi kodanik