Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Vabariigi teekaaslasena

19.02.2003 | | Rubriik: Persoon kaasajast, Tähtpäev

Rännakut alustasime peaaegu samaaegselt. Minu sündimise päeval oli tema vanuseks vaid 11 kuud ja 3 päeva. Kasvasime koos. Tundsime rõõmu ja kannatasime ühiselt. Meid seob truudusevanne, mis on jäänud pühaks ja murdumatuks.
Täna kuulen räägitavat esimesest ja teisest Eesti Vabariigist, vastavalt sellele ka erinevaist kodanikest. Mulle see ei meeldi. Tunnen vaid ühte, kuigi vahepeal võõrvõimu orjanud, aga siiski järjepidevat riiki. Erinevusi muidugi on, progress on loomulik. Kahjuks tõdeme rahva mentaliteedis, väärtushinnangutes ja vaimsetes tõekspidamistes murettekitavat arengut.
Aastapäeval laulame kõik ühiselt oma armastatud hümni «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm». Hümni sõnad – need vana ränduri mineviku ja oleviku kallid tõekspidamised – näivad aga uuele põlvkonnale tekitavat probleemi! Siit need mõttekillud kuju võtma hakkavadki.
Esimene, mis hümni laul-des silma torkab – me ei ole enam laulurahvas! Kaasalauljaid on vähe. Minu noorusajast on jäänud mulje, et kõik laulsid. Mõnikord nii innukalt, et sageli tuli mõnele «kakofoonile», hoolimata kõikide ühisest soojast perekonnatundest, ikkagi mõista anda, et see oma patriotismipuhangule sordiini peale paneks.
Hümn oli püha. Hümni kuuldepiirkonnas vaibus jutt ja tõusti püsti. Selline väärikas pieteeditunne näib rahval olevat kadunud. «Õnn ja rõõm» isamaast jäi taasiseseisvumisel üürikeseks üleminekunähtuseks ja «kui kaunis oled sa» peaks lõppema õieti küsimärgiga. Sest seda kaunidust minnakse esimesel võimalusel, Nuustakul käimata, otsima hoopis kaugetest maadest.
Arvan, et hümni teine salm võiks mingil määral selgitada sellist reserveeritud suhtumist. Kas saabki nooremasse generatsiooni kuuluvalt kaaslauljalt oodata vaimustatud ja siirast: «Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand, Sind tänan mina alati…»? Sünni juures oli ja kasvatamisega tegeles vabariigile vaenulik ja võõras ideoloogia. Tänusõnade õige adressaadi leidmine nõuab lauljalt intellektuaalset pingutust. Abi tuleb otsida lisaselgitusist, sümboolsest tõlgendusest ja mujalt. Siin avaldub elatud aastahulga eelis: hümni iga sõna jõuab pärale ehedana, kontakt on vahetu.
Üks eredamaid vabariigi aastapäeva mälestuspilte pärineb minu ajateenistuspäevilt, 1937. aasta paraadilt Tartus Raekoja platsil. Kahtlemata oli nooruki jaoks iseenesest unustamatu sündmus, et võis tähtsa ja uljana istuda oma rahutult tammuval ratsul ja koos teiste samaealistega kogeda ümbritseva rahvahulga tähelepanu. Meeldejäävaim on aga sündmusega kaasnenud eriline isamaaline vaimustus, väärikas uhkus, et esined isamaa kaitsjana.
Ja kui paraadi vastu võtnud kindral oma kõnes isamaakaitsjaid oli kõrvutanud kodumaa vabaduse nimel elu andnutega, siis järgnenud hümni ajal tundsid end olevat üks võitlejatest ja mõistsid ülihästi oma koolivendi, kes 20 aastat varem olid haaranud relvad võitluseks vabariigi eest.
Nende nimed marmortahvlil kooli aula peaukse juures olid meie jaoks pühad: Dulce et decorum est pro patria mori (meeldiv ja sünnis on surra isamaa eest – toim). Igal esmaspäeva hommikul kogunes kogu kool aulasse ühiseks hommikupalvuseks – nii oli Hugo Treffneri gümnaasiumi hea tava –, et meenutada vabaduse hinda.
Mind on ta sünnitanud ja üles kasvatanud. Kuidas kasvatas vabariik oma poegi ja tütreid? Kust tulid mõjutused? Millistest allikatest jõime, millest toitusime? Vastus peab käesoleval juhul paratamatult piirduma vaid ühe Tallinna Sikupilli poisi omaga, kellest viiendal eluaastal sai Hiiumaa Pühalepa kirikumõisa noorim meessoost elanik ja kes algkooli neljandast klassist alates kogus juba Tartus tarkust. Nii võivadki mõtisklustel vabariigist olla peatuspaikade mekk man.
Kodu, kool ja ühiskond on noore inimese kujundajad. Nemad kannavad vastutust, mida tähelepanu keskmesse tõsta, ihaldusväärseks teha ja millest vigastamatult mööda juhtida. Tartus olid nii alg- kui ka keskastme koolid poistele ja tüdrukutele eraldi.
Vastupidiselt praegu kehtivale pedagoogilisele arusaamale ei pea ma seda puuduseks. Julgen isegi väita, et just siit leiame vastuse, miks tolleaegne meespõlvkond nii iseenesestmõistetavalt suhtub nõrgemasse sugupoolde kui daamidesse. Areneva tütarlapse väärikus vastassugupoole silmis säilis, sest see oli säästetud segakooli suhtluse võimalikest labasusist.
Seksuaalkasvatust eri distsipliinina ei tuntud. Gümnaasiumi kolmandast klassist algasid seltskondliku tantsu kursused: sügissemestril teoreetiline osa ja tantsusammude õppimine, pärast jõuluvaheaega tütarlaste gümnaasiumi sama klassi õpilastega esimene nn kokkutantsu tund. See oli sündmus!
Midagi nii erakordset ja põnevat, et mõni poiss laskis juuksuris endale lokidki pähe teha! Kõik oli pidulik, ehkki riietuseks tavaline kohustuslik koolivorm. Olime kuueteistaastased poisid ja põhiliselt alles siis tutvusime vastassugupoole eakaaslastega. Siin saadi teretuttavaiks.
Kui võrrelda Tartut ja Tallinna, siis mõlema linna koolinoorte käitumistavad olid küllalt sarnased. Õhtuti mindi väikeste gruppidena korraks linna peale – väikeste poiste- ja tüdrukutegruppidena jalutama traditsioonilisel marsruudil. Tartus Tillemanni kellast poole Rüütlini ja tagasi; Tallinnas kohtuti lõigul Viru värav – Kuninga tänav – Feišneri kohvik. Visuaalne kohtumine oli alati tagatud ja kontakteerumine piirdus viisakalt mütsi (koolimütsi) kergitamisega. Nii see algas omal ajal.
Kuid ega me pupu-jukud olnud, nagu arvata võiks. Olgem ausad: humani nil a me alienum puto (midagi inimlikku ei ole mulle võõras [Terentius] – toim). Kui mõni maalikunstnik julgenuks minu keskkoolipäevil Eesti lipule roppusi kirjutada, nagu kuulen tänapäeval sellisest kahetsusväärsest pretsedendist kõneldavat, siis oleks meie vastus olnud üksmeelne: «Õigusta oma tööd, kuidas tahad, aga meie käest saad keretäie!» Üldiselt oldi rahuarmastajad, kuigi iga turistist ringiuitav «hitlerjunge» oli meie silmis persona non grata (ebasoovitav isik – toim).
Nii me vabariigi kodanikeks sirgusime. Kõik mastaabid olid tänasest väiksemad. Maateaduse tunni õige vastuse kohaselt oli Tallinnas 126 000 ja Tartus 55 000 elanikku. Allikaid, kust ammutada, oli võrreldamatult vähem. Igasugused ööklubid ja pubid olid tundmatud.
Alkohol ei olnud esmatarbekaup nagu tänapäeval. Toiduainetekaupluses seda müügil ei olnud. Valge viin oli riigi monopol ja seda müüdi ainult «monopolides», väikestes tagasihoidlikes poekestes, kust peale viina veel denaturaati ja vist priimuse jaoks petrooleumi hankida sai. Tartu-suuruses linnas võis taolised poed sõrmedel üles lugeda. Peenemad alkohoolsed joogid, maiustused ja lõunamaised puuviljad olid müügil nn koloniaalkauplustes. Viimaseid oli veelgi vähem kui «monopole».
Kohvikud olid absoluutselt alkoholivabad, kuid väga külastatavad. Just neile mõeldes tajun nostalgiat. Nõukogude võim muutis need armastatud suhtlemis- ja ajaviitepaigad kõrtsideks. Seal vesteldi, kuulati muusikat, mängiti malet ja sirviti ajakirju… Teadsime, millisest kohvikust ja millal kedagi leida võib. Kodus istumine ei olnud moes. Tundmata oli televisioon. Ajal, mil peredes raadio oma kohta sisse võtma hakkas, oli vabariigil vanust juba viieteist aasta ringis.
Kui käesolevas mõtiskluses piirduda vabariigi hümnist inspireeritud teemaga, siis kolmanda salmi, mis algab värsiga «su üle Jumal valvaku» kohta olen kuulnud öeldavat: «Hümn on liiga pikk, see «jumalasalm» võiks ära jääda!» Pealegi ei saavat suur osa rahvast oma tõekspidamiste pärast kaasa laulda. Selline on praegune seis. Süüdistame selles nõukogudeaegset ateistlikku ajuloputust. Kas ainult?
Kellelt ootame olukorra normaliseerimist? Rahva juhid ja valitsus räägivad eetikakriisist. Seda iseloomustavad taolised käibesõnad nagu vale, vägivald, korruptsioon, laim, vargus, mõrv jne. «Rääkige meie lastele midagi headusest ja hellusest!» ütles mulle koolijuhataja, kui nõukogude aja lõpuaastatel olin vaimulikuna lubatud esmakordselt kooliõpilastega vestlema. «Neid sõnu ei ole aastaid enam kuuldud!»
Mina ei ole enam aastaid kuulnud sõna «kombelisus». Ilmselt puudub mõiste «jätkuvabariigi» leksikonis. «Ma vihkan «valehäbi»!» vastas naiskunstnik ajakirjanikule, kes intervjueeritavale tema hiljutisi üldsust šokeerivaid «ekstravagantsusi» meenutas. Oleksin väga soovinud teada, mida peab ta «õigeks häbiks». Näib, et ainukesena häbenetakse vaid häbi tunda!
Deemonite hulk on plahvatuslikult paljunenud. Kurjemad ja julmemad ei varjagi oma saatanlikku eripära: nad tegutsevad lihtsalt selleks, et teha kurja – midagi purustada, hävitada, kihva keerata! Oleme üks osa selle maailma näost. Eesmärk on hägustunud, aga tulevikku tahaks vaadata! Horoskoopide tegijail ja kohvipaksult ennustajail tööpuudust karta ei ole!
«Su üle Jumal valvaku /…/ Ja võtku rohkest õnnista…» Kas julgemegi enam nii laulda? Kuidas edasi? Tahaks kuulda kristlaskonna hoopis tugevamat ja resoluutsemat häält!
Ühel päeval – see oli vist aastal 1934 – oli meil külas hr Karl Reits Tallinnast. Isa näis venda, turuprohvetit, hästi tundvat ja suunas vestlust: «Vend Reits, oma kuulutamise pärast turul ja tänavatel tuleb sul kannatada palju ebameeldivusi, kas sa kuidagi teisiti ei saa?»
«Aga mis ma parata saan, kui tuleb käsk kuulutada,» vastas ta.
Istusime lauas. Ema oli köögis. Kohe pidi toodama magustoit. Korraga Reits tõusis. «Nüüd pean minema! Tuli käsk!» Ei aidanud ema palve jääda veel paarikski minutiks… Vend Reits pani mantli selga ja paar minutit hiljem võis näha ja kuulda Tartus Tähe tänavat pidi südalinna poole liikuvat meest hüüdmas: «Häda tuleb, eesti rahvas!»
Mõtlesin tookord: «Segane vend!»; täna aga: «Vajame prohveteid!»
Priit Rannut, emeriitõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)