Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Vabariigi juubeli eel

13.02.2008 | | Rubriik: Juhtkiri

Meie kodumaal kui riigil on tänavu juubeliaasta. 90 aastat vabariigi sünnist on meie jaoks küllaltki oluline tähtpäev, sest ajalugu pole võimaldanud meil kõiki ümmargusi juubeleid väärikalt tähistada. Pooleteise nädala pärast kulmineeruvad seekord kahepäevased pidustused iseseisvuspäeva tähistamisega Pärnus, Tallinnas ja kogu Eestis. Nii nagu kiriku suurtele pühadele jõuludele ja ülestõusmispühadele eelneb mõtlikum, vaimuliku puhastumise periood advendi- ja paastuaja näol, nii eelneb ka vabariigi aastapäeva pidustustele omal moel justkui ettevalmistav periood. See sai alguse 3. jaanuaril Vabadussõjas võidelnute mälestuspäevaga ja jätkus 2. veebruaril Tartu rahu aastapäeva tähistamisega, luues sel moel justkui eelhäälestuse meie oma riigi sündimise, selle hinna ja eesmärgi sügavamaks mõtestamiseks.

Kirikut peetakse enamjaolt pigem konservatiivsema mõttesuuna kandjaks, mis usule tuginedes väärtustab perekonda ja isamaa-armastust. Samas tuleb meil kristlastena meeles pidada, et oma maisel teekonnal otsime ka oma tõelist kodumaad. Loeme pühakirjast: «Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna.» (Hb 11:16)
Siin võiks muidugi küsida, kas inimesel saab või isegi tohib olla kaks kodumaad. Kas saab olla üheaegselt lojaalne kahele riigile? Selle küsimusega on teoloogia rinda pistnud kiriku algaegadest peale. Riik ja kirik on ajaloo jooksul leidnud üsna erinevaid kooseksisteerimise vorme. Ometi ei ole meil senini õnnestunud taevast riiki maa peale tuua ega ka maa pealt selle ootust täiesti kaotada. Juba pea kaks tuhat aastat pöördume Jumala poole palvega, et Tema riik tuleks ja tahtmine sünniks.
Ilmselt jääb tubli ristiinimene ikka püüdlema, et tuua nii palju kui võimalik Jumala riiki maa peale ja ehitada maist riiki Jumala tahtele vastavalt. Samas peame aru andma, et kõigel maisel on muutlik loomus ja see kipub kergelt riknema. Taevane kodumaa on aga riknematu. See on midagi, millele saab loota alati. Seda ei valluta ega purusta ükski vägi. Ristimises saadud taevast kodakondsust ei saa keegi meilt võtta. Seepärast on taevane kodumaa siiski hea jätta taevasse, sest üksnes siis säilib meil riik ja kodakondsus, vaatamata maise ajaloo keerdkäikudele.
Taevane kodumaa ja maine kodumaa on ometi mõlemad meie südames ja nad peavad seal kuidagi suhestuma. Meie oma kirikus olen ma kohanud kahte lähenemisviisi: ühelt poolt väärtustatakse koostööd riigiga ja osalemist poliitikas, teisalt aga rõhutatakse riigist sõltumatu vaba rahvakiriku ideed ning vaimulikule, kes liitub mingi poliitilise parteiga, vaadatakse teinekord viltu. Kerkib küsimus, kas selline vaimulik saab siis olla enam usaldusväärseks karjaseks vastaspartei liikmetele.
Isegi Taanis, kus on siiani olemas riigikirik, ei väljenda kirik arvamust poliitiliste küsimuste kohta. Seda seepärast, et kui rahvas on jagunenud poliitiliselt erinevatesse parteidesse, siis just kirik on institutsioon, mis loob ühiskonna ühtsuse. Vastutasuks ei sekku ka riik oma poliitikas kiriku ja religiooni küsimustesse. Sellises olukorras ei pea riik küsima kirikult luba, et kaitsepoliitilistel kaalutlustel sõdida Afganistanis, ning kirik ei pea küsima riigilt luba, et kuulutada oma sõnumit kõigile inimestele, kaasa arvatud oma sõduritele kaugel sõjatandril.
Kas aga kirik saab või tohib vaikida, kui näiteks riik ise muutub religiooniks ja püüab valitseda inimhingi neid hukatusse saates. Kui kaugele tohime minna oma maise kodumaa isamaa-armastuses? Sageli imestame, kui kohtame sakslasi, kes tunnevad sügavat valu ja häbi oma fašistliku ajaloo pärast. Samavõrra paneb meid ehk ka imestama Stalini heroiseerimine loomult väga kirikulembese rahva poolt meist idas. Viimaks aga tuleb ka meil endil suhestuda oma ajalooga, kui olime sunnitud saama osaks mõlemast kuritegelikust reþiimist.
Vabariigi juubeli eel mõtleme oma riigile – vabale riigile, kus meil on vabadus vaadata ausalt oma minevikku, olevikku ja tulevikku. Kahjuks sõltuvad meie olevik ja tulevik päris suurel määral meie minevikust ja selle mõistmisest. Eelmise aasta aprillirahutused on eredaimaks näiteks mineviku koormast, millega meil tuleb ometi kõigil koos edasi minna. Siiski on taevane kodumaa see, mis suudab meid ühendada ja lepitada ka meie maisel kodumaal.
Vabas riigis on meil vabadus ja kohustus luua ja leida ühiseid väärtusi, mis seoks kõiki eestimaalasi armastusega oma maa, riigi ja üksteise vastu enam, kui minevik meid suudab lahutada. Kristlikul kirikul on väge ja võimu juhtida ühiskonda leppimise ja rahu poole meie ühise tuleviku nimel ühises riigis. Selleks aidaku meid Jumal.

Image
Taavi Laanepere,
major, kaitseväe peakaplan

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)