Esileht » Arvamused » Arvamus »

Vabariigi aastapäeval Pauluse jälgedes

04.04.2018 | | Rubriik: Arvamus

Merille Hommik

Tulihingelise patrioodina oli  üsna raske leppida teadmisega, et viibin meie vabariigi eriti olulisel aastapäeval hoopis keset Vahemerd. Kui mulle ja mu kursusevennale juba sügisel ettepanek tehti, et veebruaris kolm nädalat Maltal kokakoolis õppida, siis eriti ei kõhelnud ning pisut üllatunud „miks ka mitte“ libises üsna kergelt üle huulte. Ent kui eemalviibimise kuupäevad konkreetsemaks said,  hakkas süda ikka valutama. Sisimas kripeldas tunne, justkui reedaksin oma kodumaa, ning kripeldusest vabanemine võttis omajagu aega …
Aastapäeva hommikul oli  kerge ärevus ja nukrus hinges, aga kui interneti vahendusel ETVs paraadi otseülekannet vaatama hakkasime, läks meeleolu korraga ülevaks ning joviaalseks. Eriti siis, kui oma kuperjanovlaste kaunist lippu võidukalt lehvimas nägime.
Kõndisime sadama lähedale, kus avanes kaunis Valletta panoraam, ning tegime selle taustal „Eesti minuti“ pildi. Siis maandusime sealsamas lähedal asuvasse söögikohta, panime lauale lipukese ning tellisime piduroaks merikarbid. Kelner tuvastas kohe meie trikoloori ning soovis õnne. Ja korraga tundus see olukord nii normaalse ning loomulikuna: mõistmine, et ükskõik, kus sa ka ei viibiks, kõige olulisemat kannad ju ikkagi endaga kaasas.
Olin varem pisut uurinud Facebooki kaudu, kas Maltal viibivad või elavad eestlased ka tähtsal päeval midagi ette võtavad ning kas vastasel juhul on nendega võimalik liituda. Selgus, et neil on FBs isegi oma umbes 200-liikmeline grupp, kuhu ka kirjutasin, ning väikese pundi eestlastega saigi kohtumine õhtusöögil kokku lepitud.
Kõik nägime üksteist esimest korda ja elevus ning rõõm kaasmaalaste nägemisest oli üsna suur. Olin just eelmisel õhtul endamisi mõtisklenud selle üle, mida küll võisid ja võivad tunda eestlased eksiilis. Aastapäeval tundus see kohtumine olevat sügavalt märgilise ning sümboolse tähendusega.
Selge on see, et inimeste valikud ja otsused on enamasti rohkemal või vähemal määral tingitud meie enda sisemisest sunnist. Teise riiki elama kolimine põhjusel, et Eesti tüütas ära ja seal on halb kliima, pole küll kuidagi võrreldav nende põhjustega, miks eestlased on olnud viimase 100 aasta jooksul võõrsile liikuma sunnitud. Aga inimkond muutub ajas ning võimalused muutuvad ajas ja ma ei heidagi kellelegi midagi ette.
Ei saagi midagi ette heita ja mul pole selleks ka õigust. Lihtsalt tol kaunil vabariigi 100. aastapäeval oligi ehk seda kirgastumismomenti vaja: arusaamist, et sellel eesti keelest ja meelest võõrduma hakkaval seltskonnal seal laua ümber polnud erilist pistmist minu Eestiga. Ju siis peabki see nõnda olema, et igaüks leiaks viimaks oma. Õnnelikuks olemist ei saa kellelegi keelata.
Õhtu oli sume ja meenutas Eestimaa varasuve. Kuidagi ajatu ning rahustav tunne oli kõndida mööda iidseid tänavaid, mida ääristavate elumajade hubased tulukesed ei läinud kuidagi kokku selle suure peo ning meluga, mis valitses vaid mõnesaja meetri kaugusele jäänud mereäärsetes kohvikutes ja söögikohtades.
Tintmustas meres loksus lainete rütmis kuuviirg, mille kohal rippusid selges taevas täpselt samasugused tähed nagu meil kodus. Istusime peaaegu hommikuni üleval, kaks eestlast Malta öös, rääkisime maast ja ilmast, võtsime pitsi Vana Tallinna likööri ning mõtlesime oma kalli riigi pühale eksistentsile läbi terve sajandi.
See aastapäev jääb igal juhul meelde kui midagi teistsugust nii olemuslikult kui emotsionaalselt. Ma ei jäänud sellest kogemusest kindlasti vaesemaks, vastupidi: mõnikord ongi vaja väljuda oma mugavustsoonist, et saada oma väärtushinnangutele kinnitust. Tegelikult saan ka aru, miks eestlastele Maltal meeldib – see on tõesti üks imeline riik, kantud mingist erilisest pühadusest, milles suur osa on apostel Paulusel, kelle talletatud jalajäljed on sellel Eestist väiksemal saareriigil justkui siiani veel soojad.
Sarnasust on meil ehk niipalju, et kannatanud oleme läbi ajaloo ühtmoodi rohkelt. Küllap  seepärast elasid kohalikud meile südamest kaasa, kui rääkisime, et meil on tähtis päev. Ilmselt polegi vahel rohkem vaja: häid inimesi ning seda, et enda süda on õiges kohas. Siis on iga pidupäev tõeline pidupäev – isegi kui viibid kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 
 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Vabariigi kodanik

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)