Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Vabaks iseendast. Vabaks Kristusele

15.06.2010 | | Rubriik: Jutlus

1Tm 1:12–17

Kogu Uus Testament on üleskutse inimesele: uuenege. Ja siis veel… tänage.
Need, kes avavad ennast Jumalale, on vabad ja julged. On ju kristlaste päralt terve maailm ja kõik, mis selles on head ja ilusat. Sedasama on Paulus  öelnud:
«Sest kõik on teie päralt – aga teie olete Kristuse päralt!»
Paulus ise oli olnud kristlaste tagakiusaja. Innukas teisitimõtlemise väljajuurija. Ta oli mees, kes pöördus tõeliselt. Tegelikult olen ma mõelnud, et Paulus oli mees, kellele Jumal kinkis «iseendast vabanemise anni», kui ühte saksa pastorit tsiteerida. Seni, kui inimene ei ole vabanenud oma isekusest, oma minast, on ta võrdlemisi kerge saak kurjale. Selline inimene peab iga päev tõestama iseendale ja teistele oma tee õigsust (loe: ainuõigsust) ja püstitama endale üha uusi ja võimsamaid sihte, et kuidagigi ära teenida kaaslaste armastus ja respekt.
Aga iseendasse pöördumine on ka ohtlik, kui samal ajal ei pöörduta Jumala poole. Jumal võtab meid vastu sellena, kes me hetkel oleme. See Jumala tingimusteta armastus käivitab meie hinges igatsuse tõe ja ilu järele. Jumal justkui puhub meie vaevad tuulde ja laseb meil endil kergeks saada, Jumala tuulest kantuks. Hinges tärkab tänu ja Jumal saab meid kasutada, ilma et Ta selle ilma kombel meiega manipuleeriks. Vabaduse Vaim vabastab vangi. Siis võib meiegagi juhtuda nii nagu Paulusega: «Kuid minu peale on halastatud seepärast, et Kristus Jeesus saaks osutada kogu oma pikka meelt kõigepealt mind eeskujuks tuues neile, kes edaspidi hakkavad temasse uskuma ja pärivad igavese elu.»
Oleme kirik, kes ikka ja jälle on rõhutanud usu tähtsust ja möödapääsmatust. Usk piibellikus võtmes pole eeskätt mingite arusaamade tõekspidamine. Usk on usaldav suhe Jumala ja inimese vahel. See on äratundmine: Jumal usub minusse. Mul pole vaja tunda hirmu, vaid ma võin sellele usaldusele rajada oma usu. Ma võin olla inimene kõigi oma puudustega, aga ma luban Jumalal oma elu juhtida.
Vaimulik elu peaks olema selline, mis tugevdab meie usku Jumalasse, aga toetab ka eneseusaldust. Pauluse sõnad Timoteosele on just sellise usalduse näiteks. Siit võime välja lugeda nii ülistust ja tänu Jumalale kui ka tõelist enesekindlust: Jumal kasutab mind, Jumal teeb kõik võimalikuks nii minu sees kui ka minu ümber. Kui paljud meist tegelikult niimoodi on tundnud ja tunnevad, ei oska mina arvata. Küll olen mõistnud, et enne kui me tahame kogu maailma misjoneerida ja evangeliseerida, peame me ise uuenema ja pöörduma. Ristirahva kogudus peab elama oma õpetuse järgi ja muidugi selles protsessis ka ise õppijaks jääma. Kristlane pürgib ettepoole ega murra enam oma pead mineviku pideva rekonstrueerimise ja ümberhindamisega. Kohtumõistja tema sees on saanud kätte koondamisteate. Kohtumõistmise viljatu, lõputuid pingeid tekitav töö on lõppenud.
Hiljuti, ühel matusel, paelus mu tähelepanu üks vanaproua. Puusärk oli juba hauda lastud. Esimesed labidatäied mulda langesid kirstukaanele. Äkki kuulsin ma, kuidas mu selja taga naisehääl ütles: «Nüüd sai hing rahu.» Ja siis veel kord: nüüd sai hing rahu. Pöörasin ringi ja nägingi seda vanaprouat. Tema silmis oli mingi kummaline helk. Selles oli korraga mingi segu alandlikkusest ja üleolekutundest. Mehed jäid hauda kinni ajama. Inimesed läksid oma lähedaste haudadele. Istusin ühele läheduses asuva hauaplatsi pingile. Nägin, et see vanaprouagi oli leidnud endale istumiseks paiga vaid mõni meeter must eemal. Nüüd oli temaga aga ka väike tüdrukuke.
Sain aru, et tegemist oli vanaema ja lapselapsega. Nad istusid mõlemad kõrvu ja kombekalt pingil. Vaikisid mõnda aega. Korraga ütles see vanaproua tüdrukule kuidagi täiesti seosetult: «Vaata, et sa alati oma isa-ema sõna kuulad, siis ei pea sa kartma Jumala viha.» Tüdruk noogutas, kuid tundus ise kusagil äraolevana. Vanaproua aga jätkas: «See hing sai rahusse, kuigi ta seda eriti väärt ei olnud… Jumalast ei teadnud ta midagi…» Tüdruk vaikis ikka veel, kuid siis küsis äkki: «Aga kuidas ta siis rahusse sai, kui ta Jumalat ei uskunud?» Vanaproua kostis: «Ah laps, see on selline ütlemine. Ei muud. Vaata, et sina ikka Jumalast pead.»
Selline kummaline jutuajamine jäi mulle miskipärast eredalt meelde. Võib-olla sellepärast, et äkitselt ma puutusin kokku usuga, mis oli korraga nii kindlameelne, umbne kui ka ähvardav. Kus on vabadus? Kus rõõm? Kus Esikpoja sõber, kes läheb ükskord surmast ellu?
Soovin sulle usku, mis teeb su täiesti vabaks häbist ja hirmust. Lubab võimatu võimalikuks teha ja täidab sind Vaimuga, et Pauluse kombel hõisata: «Aga ajastute Kuningale, surematule, nähtamatule, ainsale Jumalale olgu au ja kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.»


Urmas Nagel,
Räpina Miikaeli koguduse õpetaja

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)