Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Vabaduse teetähised

12.04.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

Homme valmistume koos jüngritega viimaseks õhtusöömaajaks. Suure reede ristitee rännak kutsub meid kõiki ühisele teele. Peame ju pühi tänavu nii ida- kui läänekirikus samal ajal. Ülestõusmispüha rõõmusõnum kutsub meid Kristuse tühja haua juurde. Ärge otsige teda siit, minge Galileasse ja kuulutage ülestõusmise sõnumit. Soovin, et elaksime iga päeva selles nädalas ja ka edaspidi kui erilist ja ainulaadset. Kiirustamine ja tormamine ei tohiks kunagi meie elu häirida.
Selle aasta aprill on eesti rahvale ja Eesti kirikule eriline – tähistame kolmikjuubelit: reformatsioon 500, EELK 100 ja Eesti Vabariik 100. Oleme sõnastanud juubelitele ühise teema: usus vabastatud vaba rahvana vabas kirikus ja vabas riigis.Reformatsiooni keskmes on evangeelium, mis vabastab, julgustab ja rõõmustab iga usklikku inimest. Reformatsioonil on oikumeeniline tähendus ja mõnigi kirikuloolane on avaldanud mõtet, et katoliiklik kirik oli Lutheri usinam õppija kui protestandid. Reformatsioon pole muutnud ainult kirikute elu ja õpetust, vaid kogu Euroopat, riikide kujunemist ja arengut, majandust, kultuuri, inimsuhteid.
Tänu luteri kiriku tööle tõlgiti Piibel rahvuskeeltesse. Eestikeelne Piibel trükiti esimest korda aastal 1739. Rahvahariduse aluseks said Eestis luterlikul Rootsi ajal loodud koolid, rahvas pidi õppima lugema, et Piiblist aru saada. XIX sajandi lõpuks oli Tartu ülikoolist kasvanud terve hulk eestlastest pastoreid, kes olid ka aktiivsed rahvusliku liikumise edendajad. Luterlikust vaimust kantud oli rahvuslik liikumine, mis viis välja rahvuslipu õnnistamiseni Otepää kiriklas 1884.
1917 peeti Eestis esimene kirikukongress ja asuti ehitama vaba rahvakirikut. Eesti kirik loodi üheksa kuud enne kui Eesti Vabariik. Kirik sai vabaks riikliku eestkoste alt ja võis vabalt oma tegevust arendada. Kirik on vaba, kui ta laseb end juhtida evangeeliumil ja toetub Jeesusele Kristusele, kes on ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku Issand.
Nõnda jõuame kolmanda teemani: vaba riigini. Euroopa ühiskondlik-poliitiliste murrangute taustal oli tekkinud sobiv hetk iseseisvuspüüdluste täitumiseks. Usk Jumalasse, julgus ja vabadus, hariduse ja vaimuvalguse väärtustamine ning kogukondliku elu korraldamise taotlus oli loonud võimaluse poliitilise iseseisvumise ja riikliku enesemääramise saavutamiseks. Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks valmistumine on hea võimalus arutleda, millised on meie lähtekohad ja sihid ning ühised hüved. Hädavajalik on süvendada ja avardada riikliku iseseisvuse mõistmist ning iga inimese vastutust oma riigi hoidmisel.
Möödunud laupäevane palvus Peterburi Jaani kirikus oli olulise märgilise tähendusega. Nii nagu sada aastat tagasi, on Venemaa ikka meie naaber. Läheme mõtetes sada aastat tagasi laguneva Vene impeeriumi pealinna, kus elasid kümned tuhanded eestlased. Kiriku- ja kultuurielu oli koondunud Jaani kiriku ümber. Oluline polnud mitte oma heaolu, vaid Eesti tulevik. Paras aeg oli käes. Mõelda tuli suurelt. Koos Põhja-Eesti liidritega esitati taotlus ühtse Eesti kubermangu loomiseks. Neli päeva pärast meeleavaldust kinnitas Ajutine Valitsus määruse, millega Eesti sai autonoomia ja omavalitsuse. Kubermangukomissariks määrati Jaan Poska ja omavalitsusorganiks Maapäev – esimene ülemaaline eesti rahva esinduskogu. Täna koguneme Mihkli kirikusse tänu- ja palveteenistusele. Tuletame meelde, milline jõud on ühtsusel.
Inimesel kulub sigitamisest sündimiseni üheksa kuud. Eestil kulus autonoomianõude väljendamisest riikliku iseseisvuse väljakuulutamiseni kümme kuud. Tahan loota, et ka meis elab edasi see julgus ja oskus, mis oli meie esiisadel vaba kiriku ja vaba riigi ehitamisel. Soovin, et meie ajalugu, tänapäev ja tulevik võiksid olla meie mõtetes ja elus esikohal nii sel kuul kui ka kogu juubeliaastal.
Peapiiskop Urmas Viilma ütles möödunud laupäeval Peterburi Jaani kirikus: „Täna siin Peterburi Jaani kirikus, meie riikliku ja kirikliku iseseisvuse lätte juures viibides on päris ilus mõelda, et Eesti riik ja kirik on samade sündmuste viljad. Meil on sarnane sünnilugu, millega oleme ajaloos ühendatud. Meie riik ja kirik on lähisugulased ning see sugulus ei ole katkenud.“
Salumäe,Tiit

 

 

 

 
Tiit Salumäe,
piiskop

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)