Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Vabaduse lõhn

17.08.2007 | | Rubriik: Jutlus

Inimese vabadust on ikka mõistetud vaba liikumisena, kuhu aga soovime. See asi on meile eestlastele hästi tuttav, kuigi kipub juba ununema. Polnud meil ju omalgi maal võimalik minna, kuhu tahtsime, rääkimata välismaale sõidust. Meie rannad olid impeeriumi piirialad ja sinna ei tohtinud minna. Kuid just õigust käia vabalt sisse ja välja on peetud üheks vabaduse tunnuseks. Ka vabadusekaotust ehk vanglakaristust on iidsetest aegadest mõistetud kui just liikumisvabaduse äravõtmist.

Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind.

Jh 10:14

Inimese vabadust on ikka mõistetud vaba liikumisena, kuhu aga soovime. See asi on meile eestlastele hästi tuttav, kuigi kipub juba ununema. Polnud meil ju omalgi maal võimalik minna, kuhu tahtsime, rääkimata välismaale sõidust. Meie rannad olid impeeriumi piirialad ja sinna ei tohtinud minna. Kuid just õigust käia vabalt sisse ja välja on peetud üheks vabaduse tunnuseks. Ka vabadusekaotust ehk vanglakaristust on iidsetest aegadest mõistetud kui just liikumisvabaduse äravõtmist.

Kus on lambal hea ja julge elada? Eks ikka oma karjamaal. Karjamaa, mis on ümbritsetud taraga, on talle rahulik ja kindel koht. Karjataral on värav või uks, mille kaudu sinna pääseb. Ja see, kes on sisse läinud, elab seal julgelt. Lambad on ära õppinud oma karjase hääle, nad tunnevad seda ja järgnevad talle. Karjane tunneb oma lambaid nägu- ja nimepidi ning kutsub neid. Iga koduloom tunneb oma peremeest hääle, lõhna ja käitumise järgi. «Mina olen hea karjane,» ütleb Jeesus.

Tänapäeva inimene on harjunud, et tal on mitmeid valikuvõimalusi. Ta on harjunud olema vaba. Kuulsin uudistest, et Moskva südalinnas asuv Gulagi muuseum Nõukogude vangilaagritest on tõsistes raskustes just külastajate vähesuse tõttu. Vanemad inimesed suurt ei taha seda külastada, noorematel põlvkondadel aga puudub asja vastu huvi. Küllap on ka vabadus midagi sellist, mille väärtust tuntakse alles siis, kui see on ära võetud või ohustatud.

Nõnda on paraku paljude heade asjadega maailmas. Me võtame vahel liiga palju asju kui enesestmõistetavaid ega oska neid täiel määral hinnata. Kui inimlikud riigikorrad peavad tagama kodanike vabadused maa peal, siis Jeesus on see, kes hoolitseb üksiku vaimse vabaduse eest. Ta ütleb, et tema on uks. Ütleb, et tema on tee ja tõde ja elu. See valik, mida inimene teeb juba nüüd, juba siin, saab ükskord täiuslikuks igavikus, kus õndsad hinged, alludes Jumalale, muutuvad terve igaviku jooksul üha vabamaks.

Niisiis tuleb minna sisse sellest ühest uksest, valida see üks tee. Just see tundub paljudele jubeda ahistamisena. Inimesele meeldiks, et kõik teed on võrdselt õiged ja head. Ma võin valida neist, millist tahan, sest vahet ju pole! Valik Jeesuse kasuks ja tema poolt pakutava elu kasuks on järelikult üpris juhuslik. Nii see siiski ei ole. Vaatame asja samamoodi võrdluse abil, nagu Jeesus võrdleb ennast uksega lammaste jaoks, elu ja teega.

Maadel, kus lambakasvatusel on vanad traditsioonid ja kus karjase amet on veel oluline, käib lambakarjatamine nii, nagu ma kuulnud olen. Karjas leidub ikka mõni isepäine lammas, kes kipub karjast eemale, meelitatuna ehk mõnest paremast palast või hulkumise soovist. Selline lammas on ohtlik iseendale ja ka karjale, sest ta tõmbab ligi kiskjaid. Need ei julge naljalt rünnata tervet karja, kuid üksikud võivad neile olla kergeks saagiks.

Kui nüüd karjane on hea ega taha lammast kaotada, siis püüab ta teda karjas hoida tagasi kutsudes, oma häälega. Kui hulkuja ikka ei kuula, siis murrab karjane viimaks ta jalaluud, et ta ei saaks hulkuma minna, seejärel tõstab ta oma õlgadele, hoides teda seal, kuni jalad on paranenud. Ta ei jäta lammast kogu tema valus hetkekski üksi. Kogu selle aja laulab ja räägib ta loomaga, et see õpiks karjase häält tundma ja teda usaldama. Ja et karjase lõhn oleks talle läbinisti tuttav. See kõik võtab oma aja, kuid viimaks on lammas karjast tundma õppinud ega taha enam lahkuda.

Inimeste maailmas on lõhnadel vähem kaalu kui loomade maailmas. Ehk saab inimene seda kompenseerida vaimusilmaga, südamesilmadega. Ehk on seegi mingi meel, millega saab näha nähtamatut. Ehk on see meel alles arenemisjärgus, sest kui meil kõigil oleks kogu aeg seda meelt, siis me näeksime oma Karjast ka kogu aeg. Tedagi tuleb tundma õppida, treenides seda meelt, kuni tema hääl, tema kuju saab tuttavaks.

Nõudes kõikide teede ja valikute võrdsust, läheme me tegelikult hulkuma ja karjamaast üha kaugenedes muutume kergeks saagiks kiskjale. Aga meie Karjane on hea, parim mõeldavatest. Ta läheb otsima kadunut, viies ta karjamaale, kus on küllalt kõike vajalikku. Ta kaitseb karja ja üksikut lammast. Ta õpetab meid oma häält ja lõhna tundma, isegi kui õppuse eest tuleb vahel valuga maksta. Milline võiks olla meie Karjase lõhn? Arvan, et see on vabaduse lõhn. Elu lõhn. Aamen.

Image
Meelis-Lauri Erikson,

Kadrin koguduse õpetaja

 

Autor on saanud jutluse kirjutamiseks inspiratsiooni taasiseseisvumis-päevast, 20. augustist.

2 Kommentaari artiklile “Vabaduse lõhn”

  1. Külaline ütleb:

    Mt 7:13 \”Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse!\” ja Mt 22:14 \”Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.\” Oh, kui ometi inimesed seda mõistaksid, et see pole muinasjutt, vaid see käib iga üksiku inimese kohta! Sest Tõde on palju teravam, kui seda meile esitatakse sageli, tahtes inimesi säästa haiget saamast. Iga Jumala Sõna läheb täide, ei muutu ega kustu.

  2. Külaline ütleb:

    siis on Sony Ericsson.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)