Esileht » Arvamused » Arvamus »

Vabadus

23.02.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Ükski, kes elab, pole vaba. Elu ise on köidik: hingamise, söömise, joomise, ööde ja päevade, töötegemise ja puhkuse ahel. Ometi me ihaldame vabadust, nagu oleks see miski. Ja kardame ka. Täielik vabadus on hirmutav nagu surm.
Jeesus tuli ja rääkis, et hingamispäev on teie päralt, mitte teie hingamispäeva päralt. See vabadusekuulutus tundus mõnele nii hirmus (sest nad olid terve elu õige sabatipidamisega palju vaeva näinud), et nende meelest oli parem selline vabadusekuulutaja maha tappa. Nii ikka ka ei saa! Mingid piirid peavad olema …
Tšehhovil on üks koht: vana teener hädaldab, et samovar hakkas vilistama, see ei tähenda head. Kui ta viimati niimoodi vilistas, siis pärast tuli suur õnnetus. «Mis siis tuli?» küsib peremees. «Vabadus, isake!»
Kitzberg meenutab «Vana tuuletallaja mälestustes» oma isa sõnu, et mis orjaajal viga oli: mis päev oli möödas, oli möödas. Ei olnud siis kellelgi rendivõlga ega kohaostuintresse, millest endale muret teha. Keiser kinkis priiuse, aga priius lõi igipõlisesse külakogukonda vahed, maasse piirikivid ja kupitsad. Siin on minu, seal sinu, ära tule! Külamajad, mis seni olid tihedasti koos kössitanud (vana eestlane polnud miski individualist!), veeti krunte mööda laiali.
Tollal, XIX sajandil, katsuti küla veel ikka kuidagi kokku jätta: talumaad mõõdeti tihti välja kilomeetripikkuste siiludena. See polnud maakasutuse mõttes küll sugugi praktiline, aga sedasi ei jäänud naaber naabrist veel liiga kaugeks.
Vabariigi maareform oli juba ratsionaalsem ja vabam, asunik istutati keset mõisapõldu nagu farmer Ameerika preerias. Ehk tähendabki vabadus eestlase jaoks seda – omaetteolekut?
Maastik on kõnekas, sõnad samuti: vabariik ja iseseisvus. Et me oma riiki hakkasime nimetama just vabaks, mitte rahva riigiks, nagu see republiiki-sõna ennast pigem tõlkida annaks. Ja et meie iseseisvus on just iseseisvus, kuigi esialgu tarvitati palju ka ‘rippumatust’, tõlkelaenu tolleaegsest poliitikakeelest: indépendance.
Eks ole. Kas sa seisad ise oma jala peal. Või sa ei ripu millestki kõrgemast ära. Üks osutab alla-, teine ülespoole.
Iseseisvus on talupoja ja -tütre vabadus. Oma maatükk, millel seista, millele toetuda, mida harida ning millest ennast ja oma peret ära toita. Ise omadega hakkama saada. Tundub, et see oli sõjaeelse Eesti riigi ja tema vabaduse ideaal: ise omadega toime tulla.
Ja tuldigi päris hästi, nüüdsega ei anna üldse võrrelda. Peaaegu kõik oli oma, ise kodus tehtud. Tuldi toime, kuni lõpuks enam ei tuldud. Sinu maatükk on seni sinu ja sa võid seal isetahtsi toimetada, kuni su piirinaabrid on enam-vähem viisakad inimesed, kes kupitsatest lugu peavad.
Ja kui nad pole, siis peab olema üks kõrgem vald ja kohus, kes neid korrale kutsub. Olgu see siis mõis või keiser. Eesti riik lootis seda kõrgemat kohut Rahvasteliidust, aga lõpuks ei huvitanud tema piirikivid ja kupitsad mitte kedagi.
Tänapäeva eestlane on sellest kogemusest õppust võtnud, ei looda enam väga oma põlise maalapi peale. Armastab küll eramaa-silte välja riputada, aga need ei tähenda muud kui seda, et peremeest ennast pole kodus. Pole tal ka jõudu aeda ehitada ega põldu harida, millest igaüks isegi näeks, et see maa on kellegi oma.
Priius, mis algas Aleksandri armukirjadest ja lõppes Stalini armutusega, oli priius elada oma maa peal, seda harida ja sellest söönuks saada. Vabadus valgest valgeni tööd teha, ilma vanaduspensioni ja haiguskindlustuseta. Aga oma maa peal.
Nüüd? Pigem vabadus tulla ja minna, vabadus maa maha jätta. Mina ei tea, kas me oleme vabamad, kui olid meie vanaisad. Keegi ei tea. Vabadus on tabamatu.
Aga huvitav on see, et teda ikka otsitakse. Vähemalt endale, kui ka teiste jaoks reeglid paremad on. Veel huvitavam on see, et ikka leidub mõni inimene, kes just nagu ongi vaba.
Teda ei tunne ära tema sõnadest, sest ta ei räägigi vabadusest, aga ta kuidagi levitab vabadust enda ümber. Tema vabadus on just nagu üleni teiste jaoks. Tema juuresolekul me tunneme ennast vabalt, ei karda ega häbene enam.
Saamegi vabamaks, julgemaks, ajame selja sirgu. Kuidas ta seda teeb?

Tõnu Õnnepalu
,
Eesti Kiriku kolumnist

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)