Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Vabadus eeldab vastutust

21.08.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Väga paljudes Eesti linnades on olemas Vabaduse tänav. Tallinnas on see lausa väljak, mitmetes linnades kena lai puiestee. Narvas on ka Vabaduse tänav olemas, aga selline omasugune – mõlemast otsast kinnine. Otse sinna ei pääse, vaid ainult külgteede kaudu. Ka Eesti vabadus tundub kohati kui ummiktänav.
Kui ühelt meie Soome misjonärilt küsiti, mis Eesti osas kõige enam imestama paneb ja eriline on, siis ta vastas, et sõnavabadus. Et Soomes ega mujal maailmas seda nii palju pole. Maailma näinud inimesena ta oskas kindlasti palju näiteid kõrvale asetada. Meile enestele oli selline mõtteavaldus imelik – see on ju loomulik, et inimesed tohivad mõelda ja, veel enam, oma mõtteid ka avaldada. Kuid kohati tundub, et sõnavabadus on liigagi suureks läinud, eriti kui kooliõpilaste leksikat kuulata. Endale lubatakse teravusi ja ebatsensuurseid väljendeid mitte ainult kaasõpilaste, vaid ka õpetajate ja kooli juhtkonna aadressil. Kuidas nad kodus oma vanematega räägivad, seda me võime vaid ette kujutada. Ja see ei kehti mitte ainult laste puhul. Paljudel täiskasvanutelgi on iga teine sõna sarviline, mida ei panda vaat et tähelegi ja mis on muutunud jutu kohustuslikuks elemendiks.
Meil on vabadus saada eestikeelset haridust. Ka siin on omad ummikud. Näiteks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kuuleb fuajees kohati hiina keelt rohkem kui eesti keelt. Ning Narva ainuke eesti õppekeelega kool tahetakse ühendada keelekümblusmeetodil töötava riigikooliga. Mis siis, et seal õppivad lapsed saavad päris hästi eesti keelest aru, vahe nende kahe kooli vahel on mäekõrgune.
Kui Ida-Viru maavalitsus otsis Narvast koori vabariigi aastapäevale esinema, siis küsisid nad mitmelt poolt linnast, koorikoolist ja riigikoolist ka. Riigikooli koor oma taseme poolest oleks ju sobinudki, aga repertuaar mitte – vabariigi aastapäeva pidulikule koosviibimisele pakuti laulu Buratinost. Eesti hümni nad ka laulda ei osanud, kuulnud seda vist ikka olid. Viimases hädas pöördus maavalitsus eesti gümnaasiumi poole, kus loomulikult osati kodumaalauludest terve kontsert kokku panna.
Ning nüüd soovib meie oma haridusministeerium Narva ainukese eestikeelse ja -meelse kooli sulgeda põhjendusega, et siis muutub eesti keele õpe tugevamaks. Huvitav, millele nad antud väites tuginevad. Pigem hakkavad Buratino-laulukesed kõlama ka praeguste eesti gümnaasiumi õpilaste suust. Tegelikest põhjustest haridusministeerium muidugi kõva häälega ei räägi.
Riigikooli praegune hoone on üks vähestest Narvas säilinud sõjaeelsetest hoonetest, õppis seal omal ajal ka meie muusikahariduse alusepanija Heino Kaljuste. Nii et igati väärikas maja. Kuid väike. Pidevalt kasvanud riigikoolile on maja ammu väikeseks jäänud ja nii otsitaksegi uusi lahendusi. Kõrval asuvas eesti gümnaasiumi majas on ruumi küll, ja see aitaks ruumikitsikusest välja.
Eestis kehtib usuvabadus. Kahjuks tähendab see paljudele inimestele vabadust üldse mitte midagi uskuda või vähemalt seda väita (ja uskuda). Kunagi küsitles üks ajakirjanik minu kümneaastast oreliõpilast. Ta küsis, et kui kontserdid ja tunnid on kõik kirikus, kas sa siis usud Jumalasse ka. Poiss vastas, et jaa, Jumalasse usub ta küll, aga usklik ei ole. Vestlus toimus küll vene keeles, aga täpselt nii tõlkides välja tuleks (verit/verujuštšii). Ja ega eestlaste mõtlemine selles osas erine. Jah, midagi justkui oleks, midagi justkui usuks, aga mis nime talle anda … Ja milleks seda kirikut üldse vaja on?
Vabadus eeldab vastutust ja julgust. Julgust tunnistada oma usku, julgust vastutada oma sõnade ja tegude eest. Ja julgust vastutada meile antud vabaduse eest. Vabadus on kingitus, mida igaühele ei antagi, ei üksikisikule ega riigile. Seda ei saa ära teenida. Aga vabadust tuleb teenida. Seega, head kaasmaalased, palju õnne taas vaba Eesti sünnipäeval, ning head vabaduse teenimist.

Jyrjo_Tuuliki

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)