Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Vaba rahvakirik ja reformatsiooni vaim 1924. aasta juubelikirikupäeval

24.05.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Protsessioon 1924. aastal Tartus Promenaadi tänaval.Arhiiv

1924. aasta juunis tähistati Tartus reformatsiooni Liivimaale jõudmise 400 aasta juubelit. Ehkki pidustused pidid mööduma rõõmsas ja rahulikus õhkkonnas, oli vaba rahvakirik selleks ajaks sattunud oma lühikese ajaloo suurimasse kriisi. Ühendava sõnumiga alanud pidupäevast kujunes suur „juubelilõhe“, mis pani pitseri kogu järgneva perioodi kirikuelule.

Vaba rahvakiriku tung ja torm
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on alates oma asutamiskongressist 1917. aasta kevadel end määratlenud vaba rahvakirikuna. Samas ilmnes peagi pärast uue kirikukorralduse vastuvõtmist 1919. aastal, et kellelgi polnud täit ettekujutust, kuidas kirik uues olukorras tegutsema hakkab ja millistele väljakutsetele vastu läheb. Seetõttu olid vaba rahvakiriku esimesed aastakümned väga tormilised.
Elu pulbitses ja kees. Sarnasused noore Eesti riigiga on kergesti äratuntavad – nii nagu riigivalitsemises, nappis ka kiriku juhtimises kogemusi ja teadmisi. Tõusid ju eestlased esmakordselt kirikutüüri etteotsa alles 1919. aastal ja nii pole ime, et kiriku ülesehitamine möödus pingetest paksus õhkkonnas.
Uus algus tõi päevavalgele rohkesti arvamusi ja võimalikke arengusuundasid, mida mööda kirikut juhtida. Sageli olid need üksteisele risti vastukäivad. Ei ole põhjust arvata, nagu oleks keegi soovinud kirikule halba, küll aga oli toona kõigis kiriku reformimisel kaasa rääkinutes omajagu palju idealismi. Otsiti puhtaid vorme ja nii oli see ka kiriku põhialuse ning tulevikuperspektiivide paikapanemisel. See oli Eesti kirikuelus romantiline tungi ja tormi ajastu.
Tähelepanuväärne on ka kiriku uue põhikirja soosiv suhtumine avalikku ja võimalikult laiapindsesse diskussiooni. Kirikukorraldus oli üles ehitatud nii, et koguduse esindajatele anti kirikuasjades kaasarääkimiseks võrdlemisi suured volitused ja oma meelsust näidatigi seetõttu üsna usinasti ning sageli väga valjuhäälselt.

Vaidluste ja erimeelsuste anatoomia
1917. aastal alanud Vene revolutsioon ja sellele järgnenud Eesti riigi loomine olid kiriku asetanud täiesti tundmatusse olukorda ja see nõudis vastuseid küsimustele, mis polnud varem üldse tõstatunud või olid hoitud sordiini all. Teemadering oli lai, alustades ainelistest küsimustest ehk kiriku majanduslikest alustest, mis tulid üles ehitada vabatahtlikule liikmemaksude süsteemile, lõpetades kiriku vaimulaadi puudutavate teemade ja õpetusküsimustega.
Just õpetuse alused suutsid 1920. aastatel põhjustada teravaima konflikti, mida kirikus seni nähtud. See kulmineerus 1924. aasta juubelikirikupäeval. Ent õpetusküsimused peegeldasid tegelikult laiemat maailmavaatelist konflikti selle üle, mis on kirik ja mis on kiriku ülesanded meie ühiskonnas ning millised on viisid nende teostamiseks.
Vaidlustes, mida neil aastatel peeti, oli sageli tavaks küsida, kas põhimõtted, mida reformidega soovitakse rakendada, ühtivad arusaamaga vabast rahvakirikust. Kirikus toimunud arengute kontekstis tähendas see kiriku aina uuesti defineerimist ning vaba rahvakiriku kontseptsiooni üksikasjalikku avamist. Teisisõnu testiti pidevalt piire. Seetõttu pole ime, et mõnel juhul sattus löögi alla kirikukorralduse põhialus ise – seda just maailmavaateliste küsimuste üle tekkinud vaidluste tulemusena.
Teravusi vahetati juba esimese kirikukongressi järel 1917. aasta suvel, mil ilmnes, et uut kirikut, selle korraldust, vaimulaadi ja liikmeskonna kujunemise printsiipe mõistetakse vaimulikkonnas ja kiriku liikmeskonnas väga erinevalt. Ehkki arvamusi oli seinast seina, eristusid laias laastus kaks gruppi.
Ühelt poolt tõusis esile kirikukongressil kõige valjemalt kõlanud vaade, et vaba rahvakirik on inimese südametunnistuse vabadusest lähtuv ja indiviidi usulisi tundeid ning eripärasid austav organisatsioon. Iga seisukoht on omas ajas kujunenud ja nii oli ka see printsiip seotud toonaste protsessidega, millega eestlastest oli saanud vaba rahvas.
Vabaduse motiiv tähtsustas nii üksikisiku usulist priiust kui ka kogu kirikut, mis vabanes revolutsiooniga riigi ja aadelkonna eestkostest. See tähendab, et kirik polnud enam üksikute mõisnike ega valitsejate asi, vaid kogu tema liikmete asi. Vabadusega pidi kaasnema ka ühine vastutus kiriku käekäigu eest, ent esialgu võidutses vabaduse magus tunne, mida eestlased polnud ju varem kogenud.
Teiselt poolt ilmnes kirikukongressi järel aga vaba rahvakiriku korraldust arvustama asunud tiib, kes soovis kiriku usulist palet ühtlustada ja kiriku liikmeskonda nimekristlastest puhastada. Esiplaanil asus kiriku õndsuslooline missioon. Ehkki see rühm jäi kirikukongressil vähemusse, suutis ta kiriku arengut järgmistel aastatel oluliselt mõjutada.
Oluline on kokkuvõttes teadvustada, et kirikukongressil võeti kiriku põhialus – vaba rahvakiriku printsiip – küll vastu ja see kinnitati uuesti 1919. aastal toimunud teisel kirikukongressil, aga arusaamine kiriku tulevikust oli vaimulikkonna seas kaugel üksmeelsest peanoogutamisest.

Vaba rahvakirik kui reformatsiooni vaimu kehastus
1918. aasta jaanuaris viidi kiriku põhikirja redigeerimise käigus kiriku õpetusaluste paragrahvi sisse muudatus, mille kohaselt mõisteti kiriku õpetusaluseid reformatsiooni vaimus. See muudatus peegeldas neid põhimõtteid, mis esimesel kirikukongressil olid kõlanud – inimese südametunnistusvabaduse ja usuliste tunnete eripärade arvestamise vajadust.
Oluline on teadvustada, et redigeerimiseks valitud komisjon, mis koosnes väga erinevate usuliste vaadetega vaimulikest, ei teadvustanud uuendusega kiriku õpetusaluste muutust. Seda ei tajutud, küll aga sooviti niiviisi rõhutada igale inimesele antud vabadust usuliselt kristlikus vaimus edeneda.
See ühtis reformatsiooni toonase kuvandiga, et luterliku usupuhastuse tulemusena oli kirik „kuldsel Rootsi ajal“ asunud eestlastest talupoegi harima ja nad niimoodi sajandite vältel tasapisi vaimselt vabaks teinud. See oli ettevalmistus Eesti riiklikuks iseseisvumiseks. Eesti riigi ja iseseisva vaba rahvakiriku sünd oli kui 16. sajandil alanud reformatsiooni kulminatsioon – neli sajandit hiljem rakendati reformatsiooni ideaal viimaks tegelikku ellu.
1919. aastal toimunud teise kirikukongressi järel asendas põhikirja redigeerimiskomisjon viite reformatsioonile viitega protestantlikule vaimule, mis aga redigeerijate sõnul fraasi tähendust põhimõtteliselt ei muutnud.
Põhikirja õpetusaluste paragrahvi muudatus põrkus 1920. aastate alguses vastuseisule, sest vabaduse asemel kiriku õpetuslikku alust ning selle alusel liikmeskonna moodustamist nõudnud vaimulike grupp asus võitlema õpetusaluste paragrahvi endise sõnastuse maksmapanemise eest. Et üksikud liberaalsed vaimulikud kasutasid oma vaadete kaitsmisel just viidet protestantlikule vaimule ehk sabale paragrahvi lõpus, muutus sõda aina valjuhäälsemaks.

Reformatsioon 1924. aasta reformatsioonijuubelil
1923. aastal oli kiriku seadusandliku võimu esindaja kirikupäev püüdnud esmakordselt nn protestantlikku saba paragrahvi lõpust eemaldada. Umbes 500-liikmelise kirikupäeva kvoorumi puudumise tõttu oli see ebaõnnestunud. Nii lükkus küsimus järgmisesse aastasse, kuhu oli kavandatud ka reformatsiooni Liivimaale jõudmise 400. aastapäeva tähistamine.
Vaimulike protsessioonile ja jumalateenistustele järgnes Tartu ülikooli aulas toimunud kirikupäeva pidulik avaistung, kus esinesid tervitustega Soome luterliku kiriku piiskop Jaakko Gummerus, Läti kiriku piiskopid Karlis Irbe ja Peter Harald Poelchau ning teised väliskülalised. Usupuhastuse juubelit peeti meeles mitme trükisega. Õpetaja Jaan Lattiku sulest ilmus raamat Martin Lutherist, vaimulike ja teadlaste koostööna aga koguteos „Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924”.
Kirikupäeva meeleolu oli pidulik ja avapäevale järgnenud esimene istungite päev suudeti rahulikult õhtusse saata ning suur osa väliskülalisi lahkus juubeliürituselt rõõmsal meelel ja heade muljetega. Ent rahu jäi üürikeseks, sest teisel istungite päeval tuli arutusele protestantliku saba küsimus. Juba kvoorumi kontrollimise eel oli alalhoidlike liider Ida-Harju praost Harald Põld palunud, et kirikupäeva liikmed ei lahkuks saalist ka juhul, kui kvoorum puudub.
Meeleolu oli ärev. Et olukorda rahustada, võeti vaheaegu, klaariti vahekordi, ent miski ei näinud aitavat. Nii kuulutas Põld kvoorumi kontrollimise järel ülikooli aula kõnepuldist, et kirik on lõhenenud ning tema oma pooldajatega enam kiriku seadusandliku organi tegevusest osa võtta ei kavatase.
Põld oli reformatsiooni juubelil asunud tegema uut reformatsiooni, nõudes tema arusaamist mööda usupuhastuse lätete juurde tagasi pöördumist. Selles väljendus omamoodi reformatsiooni kvintessents. Ent paradoks seisnes selles, et ta soovis seda oma pooldajatega ellu viia vaba rahvakiriku korralduse vastu, mida kiriku enamus tõlgendas kui reformatsiooni kõige ehedamat väljendust.

Juubeli järelkaja
Selles olukorras asus Põld juubeli järel ründama vaba rahvakiriku korraldust ennast ja jätkas seda isegi siis, kui 1925. aasta kirikupäev oli protestantliku saba põhikirjast eemaldanud. Liberaalse teoloogia ja maailmavaate eest seisnud vaimulikud ja kiriku liikmeskond nägid protestantliku saba eemaldamises aga reformatsiooni vaimu avaldusena sündinud vaba rahvakiriku lõppu, sest usuelu vabaduse asemel hakati nüüd kirikus kõnelema usuliste vaadete rangematest piiridest ja selle märgina ka liberaalseid vaimulikke tagandama.
Toonane juubelilõhe oli murdepunktiks, mis viis kiriku õpetusliku tüli uuele tasemele, sest see paisus nüüd kogu kirikukorralduse ülevaatamiseks ja päädis 1926. aasta kirikupäeval esitatud sooviga vaba rahvakiriku korraldusest üldse loobuda. Sellega kiriku enamus kaasa ei läinud, ent see näitas selgesti, et vaba rahvakiriku kontseptsiooni juurde käib pidev refleksioon ja järelemõtlemine, mida kirik on suuteline hõlmama ja endas kandma ning mida mitte.
Dr Priit Rohtmets,
EELK UI kirikuloo professor,
TÜ usuteaduskonna kirikuloo lektor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)