Vaba ja kristlik kõlbeline inimene
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 27. novemeber 2002 Nr 46/47 /
Kristliku kasvatuse eesmärgiks on õpilane, kes sisemiselt omaksvõetud põhimõtteid järgides teeb autonoomseid kõlbelisi otsuseid. Lapsest kasvaks nii isemõtlev ja vastutustundlik inimene, kelle veendumused põhinevad kristlusel. Siiani ei ole aga veel leitud autoriteetset ja ainukehtivat meetodit, kuidas neid kahte elementi lapse kasvatamisel täiuslikult ühendada.
Georg Wilhelm Friedrich Hegel vastandas kristlusele ja usule mõeldes iseseisvat usulis-eetilist otsustust autoritaarse religiooniga. Viimases ei pea «usu õppija» enam midagi ise otsustama, ta peab vaid järgima õiget õpetust, alistuma inimesest väljaspool olevatele reeglitele ja rituaalidele ning tema vaba tahe ja usu individuaalne tõlgendus on hukkamõistetavad. Autoritaarses religioonis saab individuaalse eetilise otsustuse ja vastutuse asemel vooruseks individuaalne passiivsus.
Hegelile oli eetika kristluse olulisim teema ja Kristuse peamine sõnum. Imeteod ja ka Messia roll olid selle kõrval teisejärgulised. Kui Jeesuse isik Messiana asetub esikohale, asendub eetiline eeskuju Kristuse kui Messia autoriteediga, millele tuleb alistuda ning nii taandub iseseisev otsustus taas.
Et eetika oleks tõesti eetika, peab see Hegeli arvates olema puhas, vaba igasugusest sundusest ja autoritaarsusest. Iga inimese südames on olemas kõik eeldused teha eetilisi otsuseid ning Kristus oli sellise südamereligiooni täiuslik kehastus. 4. sajandist peale, mil kirik ja riik moodustasid liidu, levis aga kristluses sundusel põhinev autoritaarne religioon. See tagas kuuleka ja ühtse ühiskonna ning ka inimeste seotuse kirikuga.
Hegel oli luterlane ning arvustas puritaane ning katoliku ja anglikaani kirikut, kuid ka luteri kirik polnud kaitstud autoritaarse religiooni eest.
Kas Hegel oli paadunud idealist, kel polnud reaalsusest enam adekvaatset ettekujutust? Kui palju inimühiskonnas üldse on võimalik läbi ajada ilma autoritaarse religioonita? Teatav kogus autoritaarsust tundub olevat paratamatu. Olukord võib ju muutuda väga tülikaks, kui igaühele anda oma autonoomse usulise arengu mängumaa. Ka on inimestel tihti mugavam alistuda ja jätta otsustus teiste teha, kui ise otsustada, vastutada ja nii kristlikult kasvada. Eks pakkumine orienteerib end ka nõudmisest lähtudes.
Hegeli kasutatud vastandid on kaks mõttelist poolust, mis aitavad mõista nii ajalugu kui ka religiooni tänapäeva ühiskonnas. Õpilase individuaalne usulis-eetiline otsustus on kristliku kasvatuse saavutamatu ja asendamatu ideaal.
Alar Kilp
