Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Vaata, siin ma olen!

30.01.2008 | | Rubriik: Jutlus

Jesaja, mees, kes tulihingeliselt on sunnitud edastama sõnumi rahvale, on valanud valusa sisu ilusasse poeetilisse sõnastusse, keskendudes inimeseks olemise ühele proovikivile. Prohvetina ei saa Jesaja teha muud, kui olla südametunnistuseks ja mõtestada aega, kus otsitakse ja nõutakse taga Jumalat, kuid ometi ei kanna see oodatud tulemust. Harjumuspärased kombed ei too leevendust, kui neid täita ettekirjutustena ja lihtsalt traditsiooni sunnist. Prohvet ise on vaid sõnumi edastaja, kes näeb sügavamale ja toob päevavalgele üksnes tühjade kommete sisutuse ja vajaduse muutuda sisemiselt, alles siis hakatakse mõistma Jumala teid.

Hüüa täiest kõrist, ära peatu, tõsta häält otsekui pasun! Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine ja Jaakobi soole nende patud! Päevast päeva nad küll otsivad mind ja tahavad teada mu teid, nagu oleks see rahvas, kes on õiglane ega hülga oma Jumala õigust. Nad nõuavad minult õiglasi otsuseid, igatsevad Jumala ligiolekut: «Miks me paastume, kui sa seda ei näe, alandame oma hinge, kui sa seda ei märka?» Vaata, oma paastupäeval te teete, mis teile meeldib, ja pigistate kõiki oma võlgnikke. Vaata, te paastute riiuks ja tüliks ja et lüüa õela rusikaga. Praegu te küll ei paastu selleks, et teha oma häält kuuldavaks ülal. Kas niisugune on see paast, mis mulle meeldib, päev, mil inimene alandab oma hinge, et ta painutab oma pead nagu kõrkjas ja teeb enesele aseme kotiriidest ning tuhast? Kas sa seda nimetad paastuks ja Issandale meelepäraseks päevaks? Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest? Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti. Sinu õigus käib su ees, Issanda auhiilgus järgneb sulle. Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema ütleb: «Vaata, siin ma olen!»
Js 58:1–9a
Jesaja, mees, kes tulihingeliselt on sunnitud edastama sõnumi rahvale, on valanud valusa sisu ilusasse poeetilisse sõnastusse, keskendudes inimeseks olemise ühele proovikivile. Prohvetina ei saa Jesaja teha muud, kui olla südametunnistuseks ja mõtestada aega, kus otsitakse ja nõutakse taga Jumalat, kuid ometi ei kanna see oodatud tulemust. Harjumuspärased kombed ei too leevendust, kui neid täita ettekirjutustena ja lihtsalt traditsiooni sunnist. Prohvet ise on vaid sõnumi edastaja, kes näeb sügavamale ja toob päevavalgele üksnes tühjade kommete sisutuse ja vajaduse muutuda sisemiselt, alles siis hakatakse mõistma Jumala teid.
Kui paljud inimesed ikka ja jälle põlvkonniti klammerduvad vana külge ega suuda muutunud oludes süüvida oma tegude, sõnade ja mõtete sisusse ega tagajärgedesse. Harjumuse jõud üksi ei taga hingele ehedust ja elusamat elamist koos Jumalaga. See on meie kõigi lugu, mis on mugandumise ja isekuse lugu. Paastus saab leida rõõmu vaid siis, kui seda teha südame sunnil, vastasel juhul on see tühi töö. Rahustame oma südant ja hinge näilisuse korraga, lootes, et meie hääl jõuab meist kõrgemale, meie tegude ilu kestab meist kauem.
Võttes sisse oma koha päikese all, ei julge me tunnistada sõltuvust teistest, oma õigusega sünnitame õiglusetust kaaslastele. Ka enda rahustamiseks tehtud heateod ja armuandide jagamine leiavad viimselt kiitust andja enda huulilt pudenenud lausetes. Goethe on söandanud seda sõnastada kui isekuse usutunnistust: «Kas sa ei ole kõik ise täide saatnud, sa pühalt hõõguv süda.»
Ometi pole see olu nii lootusetu, sest Jesaja suunab oma põhirõhu hoopis kaugemale, inimesest väljapoole – Jumala ilmumisele, mis on kõige olemise põhjus. «Vaata, siin ma olen!» Mina olen sinu lootus, mille ma istutasin sinusse kui igatsuse küsida Jumala järele ja Teda otsida. Jumala kogemise hetk on kõige aluseks ja kuigi me ei suuda seda alati sõnadesse valada, jääb ta alles. Mooseski, kes on Jumalaga mitmel korral kohtunud ja kõnelnud, palub ometi, et see näitaks talle oma auhiilgust (2Ms 33:18jj), ja tema vastas: «Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime. … Kui mu auhiilgus möödub, siis ma panen sind kaljulõhesse ja katan sind oma käega, kuni ma olen möödunud.»
Tihti tunneme Jumala lähedalolu ära alles siis, kui see on juba möödunud, ometi teadmine talletub meisse ning otsime seda uuesti ja uuesti. Jürgen Moltmann on selle kokku võtnud sõnapaari «piiramatu hämmastus», mis on Jumala riigi kohalolu: «Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti. Sinu õigus käib su ees, Issanda auhiilgus järgneb sulle.»
Meie tegudele annab väärtuse meie seotus Jumalaga, siit kasvab välja tahe ja vajadus murda leiba koos vaestega, olla rahunõudjad ja armastada ligimest kui iseennast. Siit saab alguse ka igaühe vaimne elusus ja hingeline heaolu. Me oleme võrreldamatult rikkamad nendest inimestest, kes Jesaja sõnu esimest korda kuulsid, sest see, kes ütles: «Vaata, siin ma olen!», on sündinud meie keskele ja Johannes annab tunnistuse: «Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus» (Jh 1:4).
Kui lootus täitub, saab hing tunda õnnistust ja pärib õndsuse. Kristus ei ole kaugel, vaid meie keskel, jaganud meile oma ihu ja verd ja õpetanud tundma Taevast Isa. Igas päevas me kasvame nõnda kui Temale meelepärane, sest me oleme jumalalapsed ja me elame, sest Kristus elab meis.
Kuid laskem kõlada ühel vanal anglosaksi eleegilisel poeemil «Seafarer» (‘Meresõitja’), sedapuhku R. Sepa tõlkes:
Mõistkem ära, kus meil me kodu on,
mõelgem järele, kuidas temani jõuda,
tehkem kõik selleks, et me ikkagi suudaks
näha ükskord eespool jäägitut õndsust,
kus Issanda armus võiks kesta me elu,
lootus taevastes. Kõige Pühamat tänagem,
et meile ta toeks on, maailma valdajat,
igavest Issandat ikka ja igavesti.
Selle nädala pühapäev, mis on viimane enne paastu, suunab mõtted olulisimale, millele toetuda kui kaljule või kindlale alusele, ning kannab endas sõnumit Esto mihi (‘ole mulle!’). Meisse kõigisse jääb alati teatud pinge Jumala teede tundmise ja surelike mõtete vahele. Heitkem siis kõrvale, mis me edasiminekut takistab, et pühenduda oma annid Jumala armastusele ja ligimese teenimisele.
Aamen!

Image
Arho Tuhkru,
E.E.L.K. Toronto Peetri koguduse abiõpetaja

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)