Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Vaata, mina annan teile kõik

24.12.2003 | | Rubriik: Jutlus

Esimese jõulupüha jutlust tahan alustada väga jõululikust detailist – söögilauast.
Meenub üks ammunähtud film, mille keskseks motiiviks oli suur pidusöök. Filmi peategelane kulutas selle korraldamiseks kõik oma säästud. Seltskond, kellele ta pidulaua korraldas, oli aga üpris pirtsakalt vaga ja kinni oma tavades. Küll ei meeldinud neile see, et pidusöögi korraldaja on võõramaalane, küll tundusid toidud ebaharilikena ja mõte veini tarvitamisest oli juba ilmselge jumalavallatus. Veel vahetult enne lauda istumist peeti üheskoos palve, et Jumal aitaks need «jälkused» alla neelata nii, et maitset ei tunneks.
Pidusöögi käigus aga hakkasid toimuma väikesed imed. Inimesed sulasid lahti oma kangusest, sest road olid maitsvad, suurepärast veini oli just parasjagu ning atmosfäär külalislahke ja mõnus. Endised vihavaenlased leidsid äkki ühise meeldiva jututeema, võõrdunud kaasad vaatasid leebel ja säraval pilgul teineteisele otsa ning need, kes kunagi argusest olid vastastikuse sümpaatia maha salanud, leidsid julgust seda väljendada. Õiged sõnad jõudsid huulile, siirad ja ilusad tunded avaldusid.
Pidukorraldaja võttis tegelikult kanda suure riski. Ta andis külalistele kõik, mis tal oli, andis oma parima. Samas ei teadnud ta ette, kas inimesed üldse tahavad tema pakutud toite ja jooke. Oleks võinud juhtuda ka nii, et külalised oleksid jätnud tulemata või lahkunud roogi puutumata ja pahastena.
Loo peategelane aga ei mõelnud sellele, teda kannustas heldus ja soov teha inimestele head. Oma soovist haaratuna tegi ta kõike julgelt ja hoogsalt, pööramata tähelepanu halvustavatele märkustele. Ja risk õigustas ennast! Lauast tõustes ei olnud inimesed enam need, kes nad olid sinna istudes. Eelarvamused ja vaenulikkus olid asendunud rõõmu ja tänulikkusega. Inimesed olid õnnelikud.
Jumala riik ei ole küll söömine ja joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus, aga selles pidusöögi loos on mõni joon, mida tahaksin jõulusõnumi juurde pöördudes kaasa võtta. Nendeks on ühelt poolt jäägitu andmine ja risk – ning teiselt poolt inimese oskus või oskamatus olla vastuvõtja. See on ka üldistus, milleni jõudsin lugedes Tiituse kirja salme, tihedat ja mõisteterohket teksti, mis seletab lahti Jumala päästetööd Kristuses.
Jõulusõnum on sõnum Jumalast, kes annab inimesele kõik, oma kõige kallima – ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse. Ta annab oma Poja inimestele Päästjaks, et inimene saaks vabaks viha needusest ja jooksmisest nähtava maailma väärtuste järele. Jeesuses Kristuses on Jumala nähtamatu riik asetatud inimeste keskele, selle uks on külalislahkelt valla kõikidele ja laud kaetud rikkalike andidega. Selliseks jäägituks andmiseks ei kannusta Jumalat mitte inimese hoiak kavandatava suhtes, mitte see, et inimene ise vääriks päästet või oleks selle kuidagiviisi välja teeninud. Jumalat ajendab ainuüksi heldus ja inimesearmastus, soov teha inimestele head.
Inimene ei tarvitse ega saagi Jumala riiki ise ehitada, kujundada, levitada ja kasvatada. See riik on antud kingitusena, annina – vastu võtmiseks ja sisenemiseks. See, mida Jumal meile jagab, on kõrgemal inimlikest ponnistustest. Jah, me peame Jumalale, nende andide jagajale, vastama, peame soovima vastu võtta seda, mida Ta tahab meile anda ja millistena Ta tahab meid teha. Aga pääste, mida Ta meile jagab, on tervikuna Tema töö, mitte meie. See tuleb ainuüksi Tema armulikkusest. See kõik on kingitus.
Ometi on nii vähe neid, kes tahavad seda vastu võtta ja Jumala riiki siseneda. Jeesus-laps Päästjana on üleskutse lihtsale ja usaldavale vastuvõtule, mis eeldab südame alandlikkust. Inimlik uhkus ei lase aga sageli tunnistada, et ta vajab seda andi. Jumala pääste Jeesuses Kristuses on ilmunud küll juba kaks tuhat aastat tagasi, aga selle ilmumine iga üksiku inimese ellu eeldab inimese enda otsust. Toidu maitset tunneb inimene ikkagi ainult süües ja Jeesus-last mõistab ta alles siis, kui on oma südame Talle avanud ja Jumala armu ise kogenud. Alles siis asenduvad eelarvamused ja vaenulikkus rõõmu ja tänulikkusega, mis tahavad vormuda headeks tegudeks.
Jõulusõnum on seega sõnum helduses ja inimesearmastuses riskivast Jumalast. Jumal annab inimesele kõik, annab oma parima, riskides sellega, et inimene ei võta seda vastu. Ometi annab Jumal kõik inimese kätte, sest ta on halastaja ja armuline.
Väljend «vaata, mina annan teile kõik» on tegelikult pärit Piibli algusest, loomisloost, kus Jumal annab inimesele kõik seemet kandvad taimed ja puud, mis kannavad vilja. Puu või taim on ilus sümbol ka vaimulikule kasvamisele. Jeesus on Jumala riiki võrrelnud sinepiivakesega, mis läheb kasvama ja sirgub suureks puuks. Head annid ja head teod peaksid kristlases kasvama nagu taimed, Jumala armust ja Pühast Vaimust.
Praegu ei kasva küll enam need taimed, mis Jumala loomisloos ega ela need inimesed, kes tervitasid Jeesus-lapse sündi esimestel jõuludel, aga jumalik eesmärk inimesele kasvada sisemise inimese poolest ilusaks lilleks või puuks, püsib. Jumala heldus ja inimesearmastus püsivad. Taevane Isa tahab jagada ja jagab jätkuvalt inimesele parimat, mis Tal on. Tema annab meile kõik.
Olgem siis südamelt alandlikud, avatud ja vastuvõtlikud jõulusõnumile! Siis ei ole Jumala riik nendel jõuludel meie jaoks ainult söömine ja joomine, vaid ka õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus.
Tiina Janno, Audru koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)