Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Vääritu paluja palve

13.05.2020 | | Rubriik: Jutlus

Tn 9:17–20

See pühapäev on palvetamise pühapäev. Palve osas jääme igavesti õpilasteks. Mida on meil õppida Taanieli hardast eestpalvest?

Tänapäeval otsime küsimuste korral abi tihti internetist, mis on paraku nii heade kui ka halbade mõtete ja teadmiste ammendamatu varaait. Jaakobus küsib küll: „Kas allikast keeb ühest ja samast soonest magedat ja kibedat vett?!“ (Jk 3:11) See ei sobi, aga kahjuks oleme enamasti ka ise just sellised allikad. Panen nüüd kõrvuti mõningaid internetist leitud tänase teemaga haakuvaid mõtteid.

Keegi on esitanud kristliku usu ühe suure paradoksi: „Jumal tahab, et me Temaga räägiksime kõigest, mis meie elus toimub, kuigi Ta juba teab niikuinii kõike. Milleks siis üldse palvetada?“ Evangelist R. A. Torrey esitab neli põhjendust, milleks: on olemas saatan, ja palve on Jumala määratud viis talle vastu panna (Ef 6:12,13,18); Jumal on seadnud palve, et saaksime Temalt seda, mida vajame (Lk 11:3–13; Jk 4:2); palve on Jumala seatud vahend, et leiaksime armu abiks parajal ajal (Hb 4:16); tänupalve on Jumala määratud tee vabaneda ärevusest ja saada Jumala rahu (Fl 4:6–7).

Veel üks määratlus internetist: „Palve tähendab paluda, et universumi seadused tühistataks ühe paluja pärast, kes tunnistab end väärituks.“ Kuidas on see võimalik? Kuna see tundubki paljudele võimatu, on evangelist D. L. Moody juba 19. sajandil märkinud, et levib „filosoofia, mis õpetab, et palvetamine on väga tervislik harjutus, sest see õpetab meid alistuma. Jumal ei muuda oma plaane meie suhtes; me ei saa küsimisega midagi juurde, aga lihtsalt paluge, see on tervislik harjutus“. Aga Moody vaidleb sellele vastu, sest sel juhul oleks palve umbes sama, nagu keegi üdini läbi külmunud inimene helistaks öösel su uksekella, aga sina ütleksid: „Mul on kindel reegel mitte kunagi enne hommikut oma ust avada, aga sa lihtsalt koputa, see teeb sulle head, see on tervislik harjutus.“

Meie usku toidavad teistsugused näited. Moody kirjeldab Ameerika kodusõja ajal tema juurde tulnud mehemürakat, kes näitas talle kulunud kirja, milles tema õde kirjutas, et palvetab igal õhtul põlvili, et Jumal päästaks tema venna. Ja see sõdur tunnistas: „Kaplan, ma olen olnud mitmes lahingus ja kahurisuu ees, ilma et oleks pisutki värisenud; aga hetkel, kui ma seda kirja lugesin, hakkasin värisema.“ Ja ta andis oma elu Jumalale. Moody tegi kirjast koopia ja luges selle ühes teises väeosas ette koos jutustusega kirja mõjust. Seal aga kõneles üks kuuldust liigutatud sõdur, kuidas ema oli talle kirjutanud: „Mu poiss, kui sa selle kirja saad, kas sa ei läheks puu taha ja paluks oma ema Jumalat, et ta võiks sind pöörata enda poole? Kas sa, mu poeg, ei tahaks saada kristlaseks?“ Tema arvas, et küllap tuleb emalt veel palju selliseid kirju, ja pani kirja lihtsalt taskusse. Varsti tuli aga teade, et ema on surnud. Kui ta siis pisarais järgis ema nõuannet, kandis ema palve head vilja.

Taanieli raamatust kirjutatakse Vikipeedias, et see on kirjutatud 2. sajandil eKr seoses Makkabite sõdadega. Mäletan sellist seletust ka kunagi kuuldud loengutest. Raamat ise kõneleb midagi muud ja selle sõnumit on kirikus enne 20. sajandit ka usutud. Selle raamatu 9. peatükis leidub kauneim eestpalve, mida oma rahva eest saab teha. Usun, et ma pole ainus, kes seda ka meie rahva peale mõeldes on lugenud. Kui nüüd võtaksime Taanieli raamatut (või lausa kogu Piiblit) kui üht legendide kogu, olekski palve meie jaoks üks „tervislik harjutus“. Kui aga usume ja palume, et Jumal võiks „tühistada universumi seadused ühe paluja pärast, kes tunnistab end väärituks“, siis me ka loodame, et Jumal võib sekkuda. Ja enamgi veel: näeme, kuidas Jumal on sekkunud nii meeldivate kui ka ebameeldivate sündmuste kaudu.

Piibel jutustab, et Taaniel küüditati noore mehena Babülooniasse. Tema ja teised heebrea noormehed püüdsid hoida end puhtana Jumala teenimiseks. Ometi palub ta tänases eestpalves: „Me ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid sinu suure halastuse pärast!“ Tema, Piibli järgi puhas, samastas end oma patuse rahvaga nii sügavasti, et võttis ka rahva patud oma õlgadele – kas see peaks olema ka meie, kristlaste tee? See võikski olla meie „asenduskristlus“, millest on kirjutanud Lea Altnurme. Paljud kirikukauged inimesed arvavad, et küll kristlased oma palvetega pälvivad rahvale Jumala õnnistuse. Kas me siis peaksime neile ütlema, et nad toidavad end valelootusega? Kas peame loetlema ameeriklaste jt rahvaste patte, mille eest COVID-19 neid nii rängalt on nuhelnud? Või ühineme siiski Taanieliga, kelle palve kandis ju vilja?! Et Jeesuse palved ja ohver kannaksid veelgi enam vilja! Palve on ju iga kristlase eesõigus, aga ka kohustus. Ja eriolukorras peaks palve olema mitte viimne, vaid esimene abinõu.

 

 

 

 

Urmas Oras,

Palamuse koguduse hooldajaõpetaja

See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand. (Sk 4:6)