Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Väärika uurija raamatu VI osa

04.05.2010 | | Rubriik: Kirikuelu

Titulaarpraost dr Voldemar Ilja on kõrgele eale vaatamata tegus. Äsja ilmus temalt vennastekoguduse liikumist käsitleva uurimistöö VI raamat.  Marek RootsTeadlane, kes rõhutab tänapäeval ärkamise ja uuestisünni vajadust, teab, millest räägib.
Dr Voldemar Ilja (87) on avaldanud vennastekoguduse ajaloo sarja VI köite «Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti). Palvemajad». Oli muljetavaldav esitlusel Eesti Evangeelse Vennastekoguduse keskuses Tallinnas näha kõrvuti kuut raamatut. Selle kõik on ta käsitsi, peene käekirjaga kirja pannud. Arvutit ei ole ta õppinud kasutama. Tema käekirja dešifreerija on teinud suure töö.

Tundis rünnakut ja tagakiusu
Alustasime laulu ja palvega. Autorile sai sõnajärg ja ajalist piirangut polnud.
1930ndail algas Võrumaal vaimulik ärkamine. Vennastekoguduse vennad käisid palvetunde pidamas. Asutati noorte laulu- ja pillikoore. 1933. a suvel peeti palvetunde Iljade kodus Tsiistre külas Remmeski talus. Sealt ongi seeme idanema hakanud. Ilja tunnistas: «Ma ei oleks uskunud, et minust pidanuks saama vennastekoguduse ajaloo uurija. Aga ma tahtsin targaks saada.» See tahtmine on pannud edasi pürgima. Ta uuris magistritöös reformatsioonile eelnenud liikumisi:Jan Husi tähendust ja böömi vendade liikumist, mis jõudis Herrnhuti ja sai tõukeks vennastekoguduse tekkimisele. See raamat ei ole veel ilmunud.
Herrnhutist on usuline ärkamisliikumine meile jõudnud. Saksamaal oli see levinud käsitööliste seas, meil muutus maarahva liikumiseks. Alguse sai liikumine 1730. a, 1743 keelustati ja läks põranda alla nagu ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Vennastekoguduse hiilgeaeg oli 18. saj lõpp ja 19. saj I pool.
Vennastekogudus tahtis töötada koos kirikuga ja see tuli talle kasuks. Aga kõigis paigus ei suhtunud kirik vennastekogudusse sallivalt. 1832. a kirikuseadus oli 1840–50ndail kiriku vennastekogudusevastase ägeda rünnaku ärgitajaks. Uurija on imestanud, miks kirik kuulutas sõja oma ustavaimatele liikmetele, kes käisid hoolega kirikus ja armulaual. Ägedaim vennastekoguduse ründaja oli Tartu ülikooli usuteaduskond. Ajalugu on siiski näidanud, et vennastekoguduse tähendus eestlaste kultuurrahvaks saamisel on olnud tohutult suur.
Need kirikuõpetajad, kes tegid koostööd vennastekogudusega, said kogeda selle töö õnnistust. Urvaste koguduses sündinu väärib erilist tähelepanu. Kui õpetaja Johann Christian Quandt 1750 suri, oli Urvaste kihelkonnas 5000 ärganut. Nende seas oli ka naaberkihelkondade inimesi, kuid milline vägev muutus oli toimunud!

Ristiinimese tunnused on usk, armastus ja rist
Voldemar Ilja imestas esitlusele laule valides, et EELK uues lauluraamatus pole vennastekogudusele tähtsat laulu «Kristuse veri, õigus ka, on minu aukuub lõpmata». Seda lauldi vabakoguduste lauluraamatust «Vaimulik laulja». Lõpulauluks valis ta õhutulaulu «Väsind olen hingata». Selles on muudetud teist salmi, kolm rida on samad: «Olen täna pattu teind, eksituse tee peal käind, anna andeks armuga», kuid neljas, «pese Jeesu verega» on asendatud sõnadega «et võiks rahus uinuda».
Vereteoloogia, et Jeesus Kristus on oma vere valanud meie pattude lunastamiseks, on vennastele väga tähtis. Kui pole lunastamist, pole ka andeksandmist. Ilja ütles, et kirikus räägitakse vähe inimese usulisest ärkamisest ja uuestisünnist ning sellest rääkijat peetakse sektandiks. Aga Luthergi on meelde tuletanud Jeesuse küsimust Nikodeemusele ja pidanud just ülevalt sündimist väga tähtsaks.
Ilja rõhutas, et inimene peab muutuma, ilma selleta ei muutu miski. Uuestisünnita pole võimalik elada uut elu. Veel on talle uurimistööst selgeks saanud, et ristiinimese tunnused on usk, armastus ja rist. Kui tahame loobuda ristist, loobume ka usust ja armastusest. Kannatus hoiab meid kõige rohkem Jumalas kinni. Võitja ja kannatav Kristus kuulub ühte. Meie tee on usus, armastuses ja kannatusest kannatusse käimine.
Raamatu ilmumise puhul õnnitlesid autorit ja võtsid sõna Jüri Pootsmaa, Priit Rannut, Endel Mikker ja piiskop Einar Soone. Piiskop märkis, et EELKs on vennastekoguduse mõju ka seal, kus seda ei osata alati enam näha. Kirjaliku tervituse oli saatnud Tiina Nõlvak Allika kirjastusest, meenutades sarja esimese raamatu ilmumise lugu.
Täname Voldemar Iljat tehtud töö eest. Oma raamatuseeriaga on ta pannud kaaluka aluskivi Eesti vennastekoguduse ajaloo uurimisele tänapäeval ja tulevikus.  

Eenok Haamer
Marek Roots

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)