Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Väärika ajalooga Hebron – esivanemate iidne linn

26.01.2011 | | Rubriik: Järjejutt

Vähetuntud paiku ja lugusid pühast maast  1.

Mošees pidid meie naised selga tõmbama kapuutsiga kitlid. Metall-luuk Makpela koopa suul. 2x Erakogu
Juba lugematu arv eestlasi on külastanud Iisraeli, juutide ja kristlaste püha maad (muslimite pühimad paigad asuvad Araabia poolsaarel). Ei ole aga palju neid, kes on käinud Hebronis ning seisnud usuesiisade Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi haual. Meil see õnnestus – koguni kahe Eesti Kiriku lugejatest rändurite grupiga eelmise aasta novembris.
Jeruusalemmast 37 km lõunas asuv Hebron on tänapäeval läbinisti araablaste linn, kus elab u 170 000 inimest. Väike grupp juute elab selles merepinnast üle 900 m kõrguvas linnas militaarse kaitse all.
Hebronil on väärikas ajalugu. Juudi pärimuse järgi olevat sinna paika elama asunud Aadam ja Eeva pärast Eedenist väljaajamist. Arheoloogia andmeil on linn rajatud III aastatuhandel eKr kaananlaste ajal.
Hebron sai pühal maal esimeseks püsipaigaks Aabrahamile, kes asus esmalt 2 km loodes asuvasse Mamresse, kus ilmus talle Jumal «kolme mehe» kujul (mida on hiljem tõlgendatud püha kolmainsuse ilmutusena) – ja teatas, et tema naine jääb vanana lapseootele. Kui Saara seepeale naeris, öeldi talle samad sõnad, nagu ütles ingel Gabriel neitsi Maarjale: «Kas peaks Issandal midagi olema võimatu» (1Ms 18:14; vrd Lk 1:37). See, et usule ei ole midagi võimatut, on jäänud usuisa Aabrahami sõnumiks ka meile.
Hebronis ostis Aabraham Makpela koopa püsihauaks oma suguvõsale. Ta mattis sinna oma naise Saara (1Ms 23:17 jj), sinna on maetud ka tema ise (1Ms 25:9 jj), tema poeg Iisak (1Ms 35:27 jj) koos oma naise Rebekaga ja pojapoeg Jaakob koos oma naise Leaga (1Ms 49:29 jj). Jaakobi teine naine Raahel suri teel olles ja maeti (kuna matta tuli enne päikeseloojakut) Petlemma juurde, kus asub praegu Raaheli haud (1Ms 35:16 jj).
Hebroni linn on seotud ka Taavetiga, kes sai siin Juuda ja kogu Iisraeli kuningaks (2Sm 2–5). Ehkki pealinnaks tõusis Jeruusalemm, loevad juudid Hebronit endiselt pühaks linnaks – seal on valitsenud pärs­lased ja kreeklased, roomlased ja bütsantslased.
Korraks ulatus siia isegi III ristisõjast osavõtnud Inglise kuninga Richard Lõvisüdame võim, kuid edaspidi langes Hebron taas sajandeiks muslimite valitsuse alla, kelle keskel elanud juutide rühma täiendasid Püreneedelt ja Ida-Euroopast tulnud põgenikud. Iisraeli linnaks sai Hebron pärast vallutust 1967. a ning asub praegu Palestiina riigi territooriumil.
Suurimaks vaatamisväärsuseks Hebronis on Makpela koopa peale ehitatud Haram Al-Khalil ehk «Sõprade pühamu» (araabia keeles). Mõeldud on Aabrahami, Iisakit ja Jaakobit (ja nende naisi) kui Allahi sõpru, keda juutide ja kristlaste kõrval austavad ka islami­usulised.
Algselt VI sajandil ehitatud basiilikat täiendasid XII sajandil ristisõdijad, kuid muslimid muutsid selle mošeeks, mille teises otsas jäi ruumi ka sünagoogile. Usuesiisade ja -emade haudade kenotaafid on jagatud hoone mõlema osa vahel – hauakoobas aga, kus asuvad nende maised säilmed (mida uurisid viimati 1215. a ristisõdijad), paikneb mošee all.
Niihästi sünagoogi kui ka mošeesse minnes läbisime kontrolli nagu lennujaamades. Sünagoogis ei pööratud eriti peadki, kui me seda külastasime ning vaatlesime. Mošees pidid meie naised selga tõmbama kapuutsidega kitlid, kuid vastuvõtt oli üldiselt heatahtlik.
Võisime silmitseda lukustatud metall-luuki Makpela koopa kohal – augud luugis võimaldasid hingata ka õhku, mis tuleb sellest igivanast paigast usuesivanemate luude juurest.
Esimese grupiga tuli meil üle elada väike ehmatus. Sattusime vanalinnas bussi oodates araabia poiste ja noormeeste piiramisrõngasse, kes püüdsid meile poolvägisi kaela määrida oma kaupa. Teisel korral läks palju lihtsamini – meil õnnestus buss parkida vanalinna lähedusse, «Sõprade pühamust» ainult mõne sammu kaugusele.
Idamaadel tuleb arvestada, et kõik ei kulge alati sujuvalt euroopapäraselt. Ühel korral pääseb buss inimeste ja autode summast läbi, teisel juhul mitte. Jeruusalemma Templimäele saime minna ainult esimese rühmaga, teise rühma ees oli uks lihtsalt kinni. Ei ühtki silti ega teadet. Nii on juhtunud seal maal muudelgi puhkudel.
Rändurite hulk Iisraelis üha kasvab. On inimesi, keda häirib lõputu kära ja sagin pühal maal. Pean tunnistama, et mind see eriti ei sega, sest kui tahes kirjuks muutuks ka meie läänelik ilmalik melu, ei saa see kaotada, vaid ainult varjata Jumalat ja pühadust.
Kenasti ütles üks eestlasest nunn vene kloostris Õlimäel, et kus on palju pühadust, seal on ka palju inimlikkust – nii see oli ja nii see jääb. Selle õe sõnu jätkates võiks öelda, et kus on eriti palju pühadust, seal löödi Ta risti. Kas pole seegi inimlik?
Veel tuleks pühal maal rändamisel arvestada, et seal tõustakse vara ja minnakse vara magama.
Ehkki vaga rändajat võib vaevalt huvitada patuelu, mida leiduvat euroopalikus suurlinnas Tel Avivis, tuleb hilja magama minema harjunud eestlastel arvestada, et Iisraelis enamasti puudub ööelu ning päev algab päikesetõusuga juba varahommikul.
Arne Hiob

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)