Esileht » Arvamused » Kolumn »

Vaarao saatus

07.11.2012 | | Rubriik: Kolumn

Mina olen Brežnevi aja laps. Seepärast ma tean, et täna möödub 95 aastat Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni algusest. Lühendatult SSOR. Ka toona armastati hirmsasti lühendeid ja see mulle isegi meeldis. Kõlas kuidagi iseloomulikult. Sorisevalt.
Mul on selle tähtpäevaga tegelikult ilusad mälestused. Me elasime Mustamäe servas ja meie kuuenda korruse akendest avanes suurepärane vaade Toompeale. Pühadel lasti kahuritest saluuti, mitte üksnes Toompeal, vaid ka Russalka juures ja Kadriorus. Kõik see paistis meile kätte. Sugulased käisid meil juba sellepärast külas. Kui aastatega poeletid kraamist tühjenesid, jäi kesisemaks ka ilutulestik, aga ikkagi. Ning mis peamine, mu emal on just 7. novembril sünnipäev ja mul oli lausa kahju, kui viimaks enam tema auks pauku ei lastud. Vähemalt oli tore mõelda, et seda tehti just tema pärast.
Brežnevi aeg kasvatas üles (või rikkus) selle põlvkonna, kes nüüd Eesti Vabariiki valitsevad. Nende seas on ehk veidi rohkem küünikuid või lihtsalt neid, kes teavad, et lugemine loeb, ent kõike, mida kirjutatakse, ei maksa uskuda. Kirjutati küll, et Lenini üritus elab igavesti, aga meie teadsime, et ise on ta sama surnud kui soolaheeringas ja tema üritus haiseb veel hullemini.
Lenini muumia kaemiseks korraldati klassiekskursioone Moskvasse, mis oli peaaegu sama hea kui külastada Leningradi Ermitaaži vaaraode muumiate pärast. Egiptuses on kuningate org Punase mere ääres, venemaal Punasel väljakul. Kuigi mausoleum tundus püramiidide kõrval niruvõitu. Ning Brežnevit austati kui vaaraod, aga meile, tema aja lastele, näis ta üha enam muumiana. Kui ta viimaks suri, oli see küll mõistusega võttes igati ootuspärane, aga ikkagi veidi üllatav.
Viktor Pelevin kirjeldab oma romaanides nii toonase Nõukogude kui praeguse Venemaa eluolu absurdsust. Esimesena eesti keeles ilmunud «Tšapajev ja Pustota», mis kajastab SSORile järgnenud kodusõja aega, meeldis mulle enim. Hüsteeriliselt naljakas on ka nõukogude kosmonautikat pilav «Omon Ra». Viimati näppu sattunud «Libalooma püha raamat» on jällegi täitsa vahva. Selle peategelane on tuhandeid aastaid vana, aga mitte muumia, vaid Hiinast pärit libarebane A. Huli, kes on end maskeerinud tänapäevaseks Moskva prostituudiks.
Oma õele Inglismaal selgitab ta kohalikke olusid nõnda: «Sa küsid, et kuidas siin elu läheb. Kui lühidalt öelda, siis lootus, et meid igast küljest piirav pruun meri koosneb šokolaadist, on sulamas isegi kõige karastatumatel optimistidel. Kusjuures, nagu reklaam teravmeelselt nendib, ei sula see käes, vaid suus.»
See pole väga viisakalt öeldud ja mõne arvates võib isegi ropuna tunduda. Vastu vaielda aga on mul raske, sest ise külastasin Peterburi viimati kümne aasta eest ja siis tundus küll, et suuri muutusi võrreldes nõukogude ajaga toimunud pole. Seda enam, et riiki on ju taas juhtimas üks vaarao, kes üha enam muumiat meenutab. Ning just vene elu irratsionaalsus on ka Pelevini teose peateema.
Viimastel nädalatel on ajakirjanduse põhjal jäänud mulje, nagu käiks Eestis asjad üsna samamoodi. Sellega ma siiski päriselt nõus ei ole, kuigi mõningaid paralleele ei saa eitada. Pigem võtaksin appi järgmise raamatu, õieti raamatukese briti kirjanikult Alan Bennetilt pealkirjaga «Tema majesteet lugeja».
Lugu on lühidalt selles, et praegune Inglise kuninganna Elisabeth avastab koertega jalutades juhuslikult Buckinghami palee tagahoovis raamatukogubussi. Ta laenutab esialgu üksnes viisakusest ühe teose, ent laseb end viimaks täiesti lummata kirjandusmaailmal. See muudab põhjalikult tema arusaamu ja tekitab lähikondseis suurt pahameelt.
Üldiselt eeldatakse ju, et monarh on justkui muumia, keda tähtpäevadel tõllas ringi sõidutatakse ning enne ilutulestikku rahvale näidatakse. Kirjanik on kuninganna suhu pannud sõnad: «Minu kohta on sageli öeldud, et mul olevat palju tervet mõistust, kuid see on üks viis öelda, et suurt midagi muud mul ei ole …»
Ka meie riigimehi vaadates häirib ja kohati isegi hirmutab just see omamoodi tervemõistlikkus, mis sunnib küsima, ons seal ka midagi muud. Ehk peaksid nad veidi sagedamini mõne raamatu kätte võtma? Lugemine tähendab elada teisi elusid ning kasvatab paratamatult empaatiat.
Tervemõistuslik inimene, kellele piisab üksnes enda elust, võib end viimaks hakata pidama vaaraoks. Vaarao saatus on aga paraku varem või hiljem muumiaks muutumine ja kuningate org polegi mõeldud elavatele. Ehk tuleks ka Toompea lossi hoovi saata raamatukogubuss?
Ma arvan, et korraldan täna siiski väikese ilutulestiku. Muidugi mitte SSORi aastapäeva tähistamiseks. Ikka oma emale. Palju õnne Sulle sünnipäevaks!

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)