Slava Ukraine
Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Vaadeldes Kristuse passiooni

02.03.2022 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

17. sajandi sõdade ja epideemiate ajal saadi hingele tuge Kristuse kannatuste üle mediteerides.

Kristlikule lugejale.

Armas kristlik lugeja. Paulus kirjutab Korintose kogudusele: „Teie juurde tulles ei arvanud ma end midagi rohkemat teadvat, kui vaid ristilöödud Jeesus Kristust.“ (1Kr 2:2) Sellega näitab Paulus, et ta kõike muud tarkust (ta oli ju kõrgelt õpetatud ja palju lugenud mees) peab Kristuse passiooni-raamatu kõrval piskuks ja eimillekski. Ja ei ole ka pühade apostlite teistes kirjades millestki muust räägitud kui Kristuse kannatusest, haavadest, verest, surmast ja ristilöömisest. Ka pühad kirikuisad järgisid selles asjas apostleid ja pidasid Kristuse kannatuse vaatlust ülimaks tarkuseks, vaigistasid ja trööstisid sellega oma hinge ning juhtisid teisi selle juurde, neid sellega jalule aidates ja tugevdades. Eelija ja Mooses, kui need taevasest akadeemiast tulid ja Kristusega kõnelesid, nende ülim tarkus oli rääkida tema eluotsast, ehk siis Kristuse kannatusest ja surmast (Lk 9:30j).

Kõik kristlased peaksid seadma oma sihiks Kristuse kannatuse, millisest allikast voolavad välja kõik tervendava õpetuse ja teatava lohutuse ojad, ning nad peaksid mitte ainult kord aastas paastu- ja kannatusajal, vaid alati ja kogu oma eluaja end selle vaatlusega harjutama ja üha selles kasvama. Sellest suurepärasest teemast on paljud targad ja Jumalat hinges kandvad inimesed ulatuslikult kirjutanud ja oma mõtted meile lugemiseks jätnud. Aga et mitte igaühe asi pole seda kõike ise üle lugeda, siis pole ka lühikesed meeldetuletused kasutud, mis ongi mind ajendanud neid lihtsaid ja iseenda jaoks alustatud meditatsioone trükki andma. 

Ma olen täie teadlikkusega tahtnud vältida kõrget poeetilist kõneviisi, loodan aga, et värsid voolavad suuremalt jaolt sundimatult ja ilma sõnade veidra ümberpaigutuseta, mille vastu muidu palju eksitakse ja millega põhjustatakse suurt ebameeldivust ja arusaamatust. Palju oleks siin, eeskätt viimases vaatuses, veel tarvis olnud lisada, aga ilma kirjastajata muutus see lõpuks päris raskeks. Võiksid sa seepärast, armas lugeja, selleks korraks siiski käesolevaga rahulduda, ja seal, kus mõni viga sisse lipsanud, kirjutada selle meie üldise ekslikkuse arvele (nii nagu me selles surelikus elus kõikide asjadega puudulikult ümber käime). Jumala tahtmist mööda. Reval, 24. märts anno 1654.

Sellise pöördumisega algab 1654. aastal Tallinnas ilmunud 84 leheküljest koosnev vihikuke (fotol), mille sisuks on 2828 saksakeelsest aleksandriinist (12- või 13-silbiline paarisriimiline värss) koosnev poeem „Passioonimõtted, ja meenutamine Jeesuse Kristuse verise kannatuse ja surma juures“ (Passions-Gedanken, Und Erinnerung Bei Dem Blutigen Leiden Und Sterben Jesu Christi). Selle autor oli Mecklenburgist pärit, Königsbergis ja Tartus õppinud Mattheus Willebrand (1620–1657), kellest oli 1650. aastate alguses saanud Tallinna gümnaasiumi professor, seejärel Tallinna Niguliste kiriku diakon ja jutlustaja. Heaks luuletajaks peetud Willebrand kirjutas saksa keeles, mis oli tollal veel uuenduslik. Saksakeelse gratulatsiooni (õnnitlusluuletuse) kirjutas Willebrand ka esimesele eestikeelsele värsistatud ja riimistatud lauluraamatule (1654). Paar aastat pärast kõnealuse trükise ilmumist suri Willebrand koos naisega katku, jättes maha viieaastase poja Andrease, kellest hiljem sai vaimulik Tartus ja Riias. (Täpselt samal põhjusel, aastal ja vanuses jäi Riias orvuks ka Liborius Depkin, kelle perikoobisonettidest oli juttu detsembrikuu Eesti Kirikus.)

Kristuse passiooni üksikasjalise vaatlemise ja selle üle mõtisklemise traditsioon sai läänekristluses alguse 12. sajandil ning jätkus ka pärast reformatsiooni – Martin Luther andis oma järgijatele selleks omapoolsed juhised. Pikki värsivormis passioonipoeeme, kirjutatud enamjaolt ladina või saksa keeles, on Eesti ja Läti aladelt säilinud kümmekond. Paastuaja jooksul tutvustan neid lähemalt.

Tiina-Erika Friedenthal

teoloog

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)