Slava Ukraine
Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Vaadeldes Kristuse passiooni III

30.03.2022 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

Pärnapuu koorde vermitud sõnad väljendavad inimese ja looduse ühist kannatust ning seda, kuidas ristipuu meid igal aastal uuendab.

Su ristile ma tõusen kaasa!

Karjusneiu Dacris on kannatusajal metsa pagenud lõbujanuse ja Looja vastu ükskõikse maailma eest, et koos leinava loodusega meenutada Jeesuse ristiteed. Sinnasamasse on Pommeris puhkenud sõja eest pakku jooksnud karjused Penthus ja Claeonthes. Kolmik otsustab ühiselt süüvida Kristuse kannatustesse selles looduslikus templis, paludes veel enne, et seda imelist paika ei hävitaks sõda ega raiuks kirves maha pärnapuid. Selline on Liborius Depkini (1652–1708) pastoraalivormi seatud passioonipoeemi süžee. 

Kõrgetele heategijatele Riias adresseeritud tekst on trükitud 1676. aastal Leipzigis, kui Depkin asus pärast õpinguid Põhja-Saksa ülikoolides tagasiteele Liivimaale. Depkin ei esita oma 959 värsireast koosnevas teoses mediteerijana mitte iseennast, vaid kolme karjust Pleisse jõe kaldal. Pärast pikka sissejuhatust, kus mitme sonetiga ülistatakse loodust ning neetakse sõdureid ja sõdu, alustavad karjused puude vahel kõndimist, lauldes vaheldumisi justkui võistu oode Kristuse ristiteele. Penthus alustab:

Teie, mu meeled, tõuske üles! Tõstke üles end, mõtted!

Miks magad, mu mõistus? Keha piirangud murra!

Süüvimise jõul aja minema kõik maised himud.

Üles! Taeva-hing, üles! Kui kaua maas veel lamad?

Kui kaua rõhud pehmet naudingutehälli?

Nautlemise puusarka panduna. Saa tuliseks! Nii nagu oled.

Mu süda! Ära küsi, miks. Su lunastaja Jeesus Kristus

on teel mürrimäele, risti- ja viirukiküngastele,

rõõmuga kiirusta järele talle!

Ta jõuab Õlimäele, Kidroni musta oja juurde.

Ära maga kergemeelselt maha oma õnne! Rõõmuga järgne talle!

Tõsta süda ja silmad üles! Sest mäetippudelt

tuleb abi ja troost. Kas pead istuma ristiokastes?

Kiirelt Õlimäele jõua: õli leevendab kõik valud.

Su ristile ja mürrimäele, Jeesus,

ma, kuigi nõrga jõuga, kaasa tõusen.

Karjased käivad samm sammu järel kaasa seda teed, millel kogu loodu käskija tunneb meie pärast hirmu, piina ja ahastust – Ketsemani aias, kohtumõistjate ees, Kolgata teel, ristil. Väliseid asjaolusid pikalt ei kirjeldata, kogu tähelepanu on tähendusel ja tunnetel. Kirglike sõnadega väljendatakse vaheldumisi süütunnet ja tänulikkust; tundeavalduste, vannutuste, retooriliste küsimuste, üleskutsete ja tõotustega pöördutakse läbisegi Jumal-Isa, Jeesuse, inimkonna, kaaslaste, metsa ja puude ning iseenda vaimu, mõistuse, südame, meelte ja hinge poole. Tunded lähevad aina intensiivsemaks, ajalised ja füüsilised piirid hapramaks.

Ma lähemale astun! Ja süüvimise silmadega tahan

ma oma Jeesust näha, / kui meeleheites, kuumil pisarail

sa isa poole pöördud ja sind kuulda ta ei võta.

Mu süda! Lähemale astu Jeesuse kannatustele /

ja vaata sõjameeste salka, / kes suure rõõmuga

teda, kes kannab oma kätel maad ja taevast,

ahelaisse köidab.

Me läheme ikka kaasa edasi / ja vaatlemisse süüvime, /

mis sündis sulle järgmiseks, / kui juudid tõid

su rooma kohtutooli ette.

Siia toonud on meid kannatusse süüvimise leek:

ja samas lõõmas edasi me lähme kaasa üheskoos

su Kolgatale, / su kolbamäele.

Ja mitte üksi sinna! Vaid / suisa hauasängi.

Meil luba seda teed, / meil luba kaasa tulla!

Me olla tahame tee lõpuni / su risti kaasakandjad.

Külge lööge, usu käed! Kinni haarake, süüvimispihud!

Me käte vahelt haarab / timukas ta moonutatud keha.

Vaata! Looja peab kannatama janu, kuumust.

Üks piisk vaid võtaks ära pika januvaeva.

Et ei tule keegi teine, siis tahan ise, / mu kalleim Päästja, / joota

sind selle silmaveega.

Pärast meditatsiooni Jeesuse viimase seitsme sõna üle, surma üle ahastamist ning samas selle hädavajalikkuse ja õnnestava tähenduse selgitamist, pärast seda, kui ollakse „süüvimistiivul sisse astunud ka lahtisesse küljehaava“, saadetakse Jeesuse surnukeha koobashauda.

Oota, Joosep, / meid kaasa võta! See on ka meie kohus,

et aaloed ja mürri kaasa toome.

Siin mõtlen valu-südant, pisaratevürtsi.

Me teeskluseta armastus peab katma sinu ihu,

ei mitte üksnes riie linane. Siin kaasa tuntud kannatus

on teie haudakandmistöö. Ja süüvimises täidet hing

ja kahetsusest haige süda – ta ihu hauakoopaks.

Tiina-Erika Friedenthal,

TÜ maailmakirjanduse teadur

(Uurimistööd on toetanud Luterlik Maailmaliit) 

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)