Slava Ukraine
Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Vaadeldes Kristuse passiooni II

16.03.2022 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

Kunstnik Robert Leinweberi (1845–1921) maal „Peetruse eitamine“.  Internet.

Jõuda iseenese äratundmiseni

Noor Martin Luther alustas oma kirjutist „Kristuse kannatuse vaatlusest“ (Ein Sermon von der Betrachtung des heiligen Leidens Christi, 1519) kriitikaga: „Esiteks mediteerivad mõned inimesed Kristuse kannatuste üle niimoodi, et ajavad end vihaseks juutide vastu. Nad […] sõimavad närust Juudast ja rahulduvad sellega, nii nagu nad on harjunud kaebama teiste inimeste üle, needma ja manama oma vaenlasi.“ 

17. sajandi Eestimaalt leiab ka ühe sellise poeemi. Tallinna gümnaasiumi õpilane Jakob Müller kandis 1641. aastal koolis ette 539 aleksandriini pika „Võidulaulu, mis esitab meie taevase suure Giideoni raske ja kuulsusrikka sõja ja triumfi inimkonna eest“, millest rõhuv osa kirjeldab ja kurdab Iisraeli rahva tänamatust Jumala vastu ja imestab nõmeduse üle, mis laskis neil mööda vaadata autori hinnangul ometi nii päevselgetest tunnusmärkidest selle kohta, kes Jeesus oli. Vaatleja on siin pisarateni nördinud kellegi teise rumalusest ja kurjusest.

Luther seevastu väitis, et „õigesti mõtisklevad Kristuse passiooni üle need, kes selle üle südamest kohkuvad ja keda nende südametunnistus meeleheiteni piinama hakkab“. Lutheri sõnul peab inimene Kristuse kannatusi vaadeldes mõistma, et see on tema patt, mille pärast Kristust piinatakse, et see on temale määratud karm ja õiglane karistus, mille Kristus on vabatahtlikult enda kanda võtnud. Kristuse passiooni vaatlemise peamine kasu seisnebki Lutheri jaoks selles, et inimene jõuab iseenese äratundmiseni. Ning on sellest pildist kohkunud ja löödud, patud piinamas süümet nii, nagu meie kõigi patud Kristuse ihu ja hinge piinasid. Ta ütleb lugejale otse, et Jeesuse ristilöömist nõudnud juudid olid üksnes sinu patu teenriks, et tegelikult oled sina ise see, kes oma patuga on Jumala poja tapnud ja risti löönud.

Seda rõhutatakse ka Tallinna Niguliste vaimuliku Mattheus Willebrandi 1654. aastal ilmunud, 2828 aleksandriinist koosnevas meditatsioonis. Nagu passioonipoeemides tavaks, esitab Willebrand etappide kaupa Jeesuse kannatustee, mõnest tegelasest-juhtumist mööda minnes, teisi mainides, kolmandaid põhjalikult välja joonistades. 

Neljast evangeeliumist kokku kombineeritud sündmustik vaheldub üldistavate mõtisklustega toimuva tähenduse ja ajatu sõnumi üle. Jeesust ümbritsevate inimeste tegemistes ja tegematajätmistes ei ilmne mingi eriline kurjus. Mille analüüsiks Willebrand peatub, on tavalised inimlikud pahed ja nõrkused: ükskõiksus, võimujanu, rahahimu, auahnus, julgusekaotus, omakasupüüdlikkus, silmakirjalikkus, oma kohuse hülgamine. Need ei ole eriomased Jeesuse-aegsetele juutidele, vaid nendega on samamoodi hädas kogu langusjärgne inimkond.

Peetrus on vaid mõned tunnid varem tõotanud Jeesusele vankumatut truudust ja tunginud vahistajatele vapralt mõõgaga kallale, ent pärast Jeesuse äraviimist kaotab ta kogu oma julguse ja salgab ülempreestri õuel suvaliste teenijate ees, et ta Jeesusest üldse midagi teab. Tema kahetsuspisaraid saadavad Willebrandi sõnad: „Oh inimene, ära mõtle, et vaid Peetrus üksi / Sel põhjusel nii kibedasti nutab.“ 

Ning Willebrand tõdeb, et nii ongi – koos Jumalaga on inimene tugev ja julge, nagu oli ka Peetrus Jeesuse kõrval seistes. Üksi jäädes julgus kaob. Võib kaotada täienisti pinna jalge alt, võib jääda alla tavalistele pahedele: ükskõiksusele, võimujanule, rahahimule, auahnusele, hüljata oma kohuse. Maailmas, kus on sõda ja kannatused, kus inimlik kurjus on jälle nii hästi nähtaval, on Willebrandi 17. sajandil öeldud sõnad endiselt julgustuseks ja juhatuseks, kuidas selles maailmas olla ja käituda.

Kui üksnes kavatsus me tegu juhiks
Kui annaks seadusi me paljas tugevuse illusioon
Siis käiksid samal rajal meie võim ja tahe
ja selle ilma jaoks saaks tehtud palju head.
Ent liig nõrgad oleme me kaugelt / Me kõiges eksime
Kui praegu just nüüd püsti seisadki / nii kergesti võid langeda!
Kui Issand sind teeb tugevaks / kui abi Jumal annab
Siis alles püsid õieti / siis kõike hästi teed.

Tiina-Erika Friedenthal,

maailmakirjanduse teadur

Uurimust toetab Luterlik Maailmaliit.

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)