Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Uute sihtide aeg

09.01.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Uue aasta alguses seame ikka uusi sihte ning mõtleme isegi uusi mõtteid. Vähemalt püüame seda teha ning kogetud lootuse ja rõõmuga teele minna.
Minu jaoks hetkel kõige olulisem töövaldkond on hariduse ja usuteaduse instituudiga seonduv. Jumal on meid palju õnnistanud ning loodame, et tema hea õnnistus jääb saatma nii meie kiriku kui kooli tegemisi. Töötame selle nimel, et ettevalmistus, millega siit majast minnakse, võiks vastata koguduste vajadustele ja sobituda kogu kiriku visiooni. Samuti jätkub töö Tartu teoloogia akadeemia täielikuks liitmiseks UIga. Hetke suurimaks väljakutseks on aga Eesti Metodisti Kiriku teoloogilise seminari võimalik liitumine UIga. Kui Jumal annab armu, siis suudaksime sellega veelgi tõsta oma õppetegevuse kvaliteeti ning ühtlasi tagada kirikliku hariduse järjepidevuse ja kestvuse Eestis. Teeme igapäevast tööd instituudis selle nimel, et 2014. aasta alguses toimuv riiklik hindamine positiivselt läbida.
Kirikuna on meil tõsine põhjus tänada Jumalat ka selle armu eest, mida oleme kogenud kiriklike üldhariduskoolide avamisele. Palvetagem ja leidkem võimalusi toetada Tallinna toomkooli, Kaar­likese lasteaeda ning sel sügisel oma uksi avavat Kaarli algkooli. Olgu meie mõtted Tartus Peetri kooliga, ehk ka Pärnus ja Narvas ning veel mõneski paigas, kus kirikukool võiks leida viljakat pinnast. Meie kiriku tulevik sõltub enam kui kunagi varem sellest, kuidas saame usu ja kristliku eluviisi edasi anda uuele põlvkonnale.
Mingil juhul ei tohiks me unustada kiriku sotsiaalset vastutust ja teenimist. Rikkad koguvad jõukust, vaestel ja heitunutel on kahjuks vähe väljavaateid oma elujärje parandamiseks. Vaatamata riiklikes või erastruktuurides tehtavale jääb paratamatult suur osa sotsiaaltööst kiriku õlule. Kirikul pole selle ülesande vastu midagi, on ju diakoonia meie üks sügavamaid olemustunnuseid, küsimuseks on, kui palju me suudame. Ka kiriku ressurss on piiratud, kuid piiramatu on Jumala märkav, kaastundlik, abivalmis ja ennastohverdav teenimistöö. Leiab ju Kristuse armastus alati teid, kuidas toetada, trööstida ja julgustada. Just siin on meie võimalused mitte ainult ühiskonna paremaks muutmisel, vaid usu tunnistamiseks sel viisil, mis võiks kaasinimese jaoks saada Kristuse tunnistuse tähenduse.
Üheks paljude palve sisuks on olnud juba aastaid haiglate vaimulik teenimine. Võime Jumalat tänada, et on neid haiglaid ja vanadekodusid, kus hingehoid on suurepäraselt korraldatud. On neidki sotsiaalasutusi, kuhu meie vaimulikud ja vabatahtlikud käivad järjepidevalt viimas kristlikku lootust ja lohutust. Kõige selle kõrval oleks tarvis kiriklikult ja riiklikult koordineeritud haiglakaplanaati. Oleme töötanud selles suunas, et sotsiaalministeeriumi juurde loodaks haiglate peakaplani ametikoht. Kahjuks pole me veel selleni jõudnud. Eestis ei ole põhjust rääkida euroopalikust ravi- ja hoolduskultuurist enne, kui oleme suutnud tagada oma raviasutustes patsientide usutunnistuse kohase vaimuliku teenimise. Palvetagem, et alanud aasta võiks tuua edasiminekut selleski valdkonnas.
Midagi on veel olnud pikalt minu südamel. Et see pole vaid minu isiklik või imelik mõttetunne, kogesin selgelt nädala eest, vesteldes Marylandi-Delaware’i piiskopi Wolfgang Herz-Lane’iga. Rääkisime oma kodukirikute suurimatest väljakutsetest, nagu Ameerikas on tavaks selle kohta öelda. Marylandi-Delaware’i piiskopi hinnangul on tema kiriku edasimineku suurimaks takistuseks kirikliku teenimise liigne ja ülemäärane sissepoole pööratus. Tegu on vaimset laadi orientatsiooni nihkega, mille üheks avaldusvormiks on kõrgendatud tähelepanu oma struktuuridele, nende tööshoidmisele, normatiivide loomisele ja täitmisele, kontrollimehhanismidele jne. Lühidalt: instrumendist saab institutsioon ja organismist organisatsioon.
Asja traagika ilmneb eelkõige selles, et kiriku peaülesanne, milleks on hingede päästmine ja tõe sisse juhatamine, jääb selle täies ulatuses realiseerimata. Eriti ilmneb see väiksemates kirikutes. Näen meiegi kirikus ja oma koguduses märke sellisest «enesega tegelemisest». Raviks ei piisa ainult kiriku haldusreformist, mille vajadus on paratamatu, vaid kiriku ja tema liikmete enesemõistmise jätkuvast ja kardinaalsest refokuseerimisest Kristusele ja tema päästvale sõnumile ning neile, keda oleme kutsutud teenima.
Palun, et Jumal annaks meile armu lahti lasta kõigest, mis takistab tema riigi tulemist meie keskele. Samuti andku ta armu meie hinge tõeliseks avardumiseks Kristusele ning meie õdedele ja vendadel, et tema päästev töö võiks meiegi kaudu üha enam ja selgemalt esile tulla. See on minu uusaastasoov ja -palve.

 

 

 

 

Ove Sander,
usuteaduse instituudi rektor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)