Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Uute alguste aeg

02.09.2015 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Kooliaasta algus tähendab, et miski või sa ise pole valmis: midagi on veel tulemas, saad jääda sisemiselt lapseks, kes järjekindlalt tõuseb ja uuesti proovib. Sarnaselt kõlab ka septembri kirikukalendri juhtsõna: «Kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki» (Mt 18:3).
Uusi algusi on ka siis, kui sa ise kooli ei lähe või ei saada sinna kedagi, sest õppimine ei lõpe ning muidugi mäletad, kuidas kooli läksid: ärevus ja uudishimu, lillede lõhn ja uued inimesed, enese ületamine ja ehk ka vanast lahti laskmine. Sel aastal läks Eestimaal esimest korda kooli umbes 15 000 last. 15 000 uut kogemust, selleks et terve elu ära tunda hetki, mis tähistavad lõpmatuid hakatusi – elukestev õpe.
Viimasel augusti pühapäeval ütles õpetaja Urmas Petti Tartu Jaani kirikus, et Jeesusel Kristusel on täna meile õppetund: peame olema valmis tagasi vaatamata kõigest loobuma. See ei tähenda, et minevikku pole. Lihtsalt ees on tulevik. Sellises avatuses uuele oleme täiesti kohalolevad oma elus – mis võiks olla veel parem seisund õppimiseks!
Tartu ülikooli ja ka usuteaduskonna avaaktus toimusid sel aastal peahoone remondi tõttu uues keskkonnas: Jaani kirikus. Pingid olid täidetud ja vahekäigudki ummistunud üliõpilastest ja õppejõududest. Rektor Volli Kalm soovitas neil, kellele avaaktuse asupaik iseenesest mõistetav ei tundu, olla avatud: «Tolerantsus on mitte küll piiritu, aga osa akadeemilisest eluviisist,» sõnas Kalm. Mitmekihilisena tundus soovitus jätta meelde ümbritsev õhustik – see on see, mis püsib meie ühiskonnas aastakümneid.
Uue algusena kõlas ka üliõpilaste esindaja Martin Noorkõivu üleskutse polariseerumise asemel ühiskonnas otsida ühisosa: «See on meie aja suurim väljakutse – meie aja laulev revolutsioon. Vajame ühisosa, mis on üle klikkidest, ärihuvidest, ideoloogiatest, erakondadest, hirmudest ja vaenlastest. Sellist, mis on vundamendiks meie tulevikule.» Õnnistatud uute alguste aega!
Kätlin Liimets

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)