Esileht » Arvamused » Kolumn »

Uut kirikujuhti oodates

07.01.2015 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Vana nali ütleb, mida tegid inimesed 1. jaanuaril aastal 476: nad tulid tänavatele lippude ja loosungitega «Maha orjanduslik kord! Elagu feodalism!». Nimelt loetakse aastat 476 antiik­aja lõpuks ja keskaja alguseks. Nädala eest võtsime jälle ühe uue aasta vastu, ja mine tea – võib-olla tuleb sedagi pidada mõne uue epohhi alguseks. Toob ju uus aasta meie kirikule uue peapiiskopi. Vähem kui kuu aja pärast astub ametisse peapiiskop Urmas Viilma.
Sügisesel kirikukogul osutus valituks aastatelt noorim, kuid sentimeetritel pikim kandidaat. Pikaks tõotab kujuneda ka Viilma ametiaeg. Lihtne matemaatika pakub vähemalt 23 aastat. On seda palju või vähe, selgub hiljem. Pika aja ees võib tunda hirmu, kuid õnnestunud valiku korral võib see sama hästi ka lühikesevõitu tunduda.
Näiteks viimase saja aasta üks lugupeetumaid kirikujuhte peapiiskop Jaan Kiivit vanem oli kirikupea ülesannetesse asudes Viilmaga ligikaudu sama vana ning tema paarikümneaastast ametiaega peeti seejärel pigem liiga lühikeseks. Sellist hinnangut saab anda vaid tagantjärele. Uut meest ametisse valides tuleb vaadata tulevikku ehk sinna, kuhu me täna veel ei näe. Teadmatus võib hirmutada. Mida pikem mõju otsusel, seda suurem vastutus valijal, ja vastutus on koorem.
Siit ka mulje kandidaatide noorusest. Kiriku põhikirja jaoks polnud 41 eluaastat probleem, küll oli see aga erakordne tänastes oludes: uut peapiiskoppi valides oli EELK 206 elusolevast vaimulikust 168 (82%) Urmas Viilmast vanemad ja 37 (18%) nooremad. Vanus on suhteline, nagu me juba lapsepõlvest saati teame.
Niisama vastuoluline on ka keskkond, kus uuel kirikujuhil tuleb tööle asuda. Näiteks 2009. aastal selgus Gallupi uuringu tulemusel, et eestlased on maailma kõige uskmatum rahvas. Samal aastal pühitseti Kambja kirik, mida valgustavad lühtrid on ostetud ühest oma uksed sulgenud Belgia kirikust. Samal ajal, kui suure kirikuliikmete protsendiga Lääne-Euroopas kirikuid suletakse, ehitatakse Eestimaal uusi.
Ainuüksi Tartu linnas on viimase paarikümne aastaga lisandunud rohkesti pühakodasid: varemeist kerkis Jaani kirik (2005), põhjalikult remonditi Peetri kirikut (2013), omaette ruumid võttis kasutusele Maar­ja kogudus (1997), mis kavandab samuti kiriku taastamist. Päris uute kirikutena on kerkinud Salemi (2000) ja Luuka (2002), uue kirikuhoone (ehitatud 1994) ostis 2013. aastal Kolgata kogudus, taaspühitseti Pühade Aleksandrite kirik (2003) ja alanud aastal seisab ees Pauluse kiriku pühitsemine.
Peale selle on Tartus rajatud mitmeid uusi kogudusi, mis omakorda on ostnud ja ehitanud uusi pühakodasid. Ime sünnib ime peale! Kas tõesti on tegu maailma kõige uskmatuma paigaga või on Jumalal midagi plaanis?
Veelgi põnevam on see, keda Jumal oma plaani elluviimiseks kasutab: kalamehi ja koolmeistreid, muusikuid ja majandijuhte, luuletajaid ja ehitajaid. Just nii kirev on ka EELK vaimulike seltskond. Ei ole kerge ülesanne neid ühte häälde saada. Kuid kas peabki? Orkestris tekitavad ka pillid üpris erinevaid hääli – ometi kõlbab see kuulata.
Meil on peapiiskop otsekui dirigendi rollis, kelle ülesanne on kontrollida pillide häälestust ja manitseda mängijaid noodikirja tähele panema. Mis sest, et heliteose esitajaid interpreetideks nimetatakse, tervikut silmas pidades tuleb ikka noodikirja jälgida.
Dirigendi vahendid orkestri valitsemiseks on piiratud. Peapiiskopi vahendid vaeses kirikus pole sugugi avaramad. Vaimulike mõjutamiseks pole tal palju rohkem kui dirigendil taktikepp, millega orkestrantide ees vibutada. Eks see ole ime, kuidas erinevad hääled kokku kõlavad.
Dirigendi ülesanne on juhtida suurt hulka erinevaid hääli harmoonia poole. Sarnane on ka EELK peapiiskopi roll: aidata igal vaimulikul üles leida just temale sobiv koht, kus ta võiks heliseda Jumala auks. Küllap siis kostab ka meie kiriku hääl ja jääb seda kuulama usklik-ilmalik maailm meie ümber.
Ma usun, et Jumalal on meie kiriku jaoks hea plaan. Ettevalmistused justkui käivad, kirikud kerkivad, uusi kogudusi rajatakse, uued töötegijad seatakse ametisse. See on, nagu vaataks ehitust, kus vundament juba valmib, aga juhuslik mööduja veel ei aima, missugune hoone sinna peale kerkib.
Pole midagi põnevamat, kui Jumala plaanis ise osaline olla, ise näha, kuidas tema oma koguduse kaudu meie rahva juures oma tööd teeb. Ma usun, et ka vastsel peapiiskopil saab väga põnev olema. Pikaks ajaks saab tal põnev olema, sest Jumal teeb pikki plaane ja vaatab kaugemale, kui meie oskame näha.

Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)