Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Uut ja vana

02.11.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Põhjusi siinkirjutajal Usuteaduslikku Ajakirja lugeda on mitu. Miks ei võiks ka inimene väljaspool kirikut teada, kuidas teoloogid erialase töö keskel elavad? Neid teadusharusid, mille perioodikat sirvides saab sõbralik kõrvalseisja lähema ettekujutuse tolle ala inimeste töö tegelikust sisust ja inimlikust poolest, on ootamatult vähe. Kõige paremini on see korraldatud bioloogidel.Teiseks põhjuseks Usuteaduslik Ajakiri kätte võtta on aga interdistsiplinaarne. Kirjutades peatükke Eesti Päevalehes ilmuvale sarjale «Romaaniülikool: raamatud, mis muutsid maailma», on mul enam kui kord tulnud väga nappide ridade jaoks süveneda teoloogilistesse küsimustesse.
Dostojevski puhul see ehk ei vaja pikemat seletamist, mitmesuguste Eestisse puutuvate paralleelide suhtes küll. August Sangale, keda ma olen tsiteerinud palju kordi, tähendas klerikaalne dogmaatika inimese loomuomase vabaduse piiramist. See pidi olema põlvkondlik kasvatus, mitte tingimata isiklik suhe.
Kuid isiklikki suhe ei tarvitse olla alati antinoomiline. Akadeemik Harri Moora (1900–1968) hauakivisse Maarja surnuaial Raadil on raiutud tema sõnad sellest, et õigluse ja vabaduse püüet inimeses tuleb pidada igaveseks. Nende kõrvale on, minu mulje järgi hiljem, raiutud rist, kristluse tunnus. Harri Moora mõtteilmas puudus järelikult see vastuolu, mis tuleb esile August Sanga luuletuses «Galilei» (1958): «Lõdisevad usuisad haistsid/ vana, hea maailma hukkumist.»
Olemata õigustatud lootma, et ma just igast Usuteadusliku Ajakirja uuest numbrist leiaksin midagi, mis minusugust neis asjus aitaks ka teeotsale või sealt edasi, tahaksin vähemalt, et numbri ilmumine oleks teada umbkaudu pooleaastase täpsusega ja et lugeja ootus ei jääks ebamääraseks.
Aastaraamat võib ilmuda ka aasta hiljem ja meil avaldatakse isegi mitmeaastaraamatuid. Osalt sõltub see kaastöö laekumisest, enamasti on aga puhtmajanduslik probleem. Ometi pani mind mõtlema, kui ajakirja värskeima numbri kaanel on arvud 1/2006 (55), ent ilmunud on ta pärast jaanuari 2007. Niisiis on ta tsüklist väljas, mis pole kunagi, olgu põhjused millised tahes, hea.
Asjaomane number sisaldab kuus uurimust, arvustaja ja autori diskussiooni Riho Saardi raamatu «Euroopa üldine kiriku ajalugu selle algusest kuni tänapäevani» (2005) ümber, loendi Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kaitstud lõputöödest ja väitekirjadest ning varia’t. Olgu loendi puhul soovitud, et selle väärtus tõuseb edaspidi kindlasti, kui väitekirjadele on lisatud kaitsmise aeg, oponendid ja ilmumisandmed ning lõputöödele juhendaja. Tööd toob nende andmete lisamine küll juurde, kuid igaviku ees on see jäädavalt tänuväärne.
Artiklite juures äratab tähelepanu, et dotsent Peeter Roosimaalt on kaks uurimust ja doktorant Jaan Lahelt kaks kirjutist – uurimus ja arvustus. Kaasaegses Eestis võib sageli juhtuda, et ajakirjanik jagab sisuliselt tervikliku materjali kaheks või isegi kolmeks artikliks ja need avaldatakse eraldi. See on näotu. Samalt autorilt ühes numbris kaks uurimust viitab aga probleemidele kaastööga. Neist tuleks vabaneda.
Diskussioon dr Riho Saardi raamatu ümber toob meid küsimuse juurde, mis on terav ka väljaspool teoloogiat, ja nimelt: missugune peab olema kõrgkooliõpik stuudiumis bakalaureuseastmega lõpetamiseni ning kuidas teda kompenseerida, kui selline puudub. Enamasti, nagu teada, puudubki, peamiseks põhjuseks põlglik suhtumine üldises teaduspoliitikas algupärastesse ja emakeelsetesse õpikutesse (võrrelduna artiklitega rahvusvahelistes ajakirjades). Kirjutanud Dostojevski romaanist «Idioot», polnud mul vaja kirikuloo õpikut lehitseda. Oli vaja kujutleda seda miinimumi, mida peaks valdama vene õigeusu kohta inimene, kes tahab «Idiooti» korralikult läbi lugeda. Kui ma kordaksin, et bütsantslik Venemaa ongi üks suur müsteerium, siis see pole mingi tarkus.
Niisiis soovitan ma tulla sellesama küsimuse juurde tagasi juba mitte enam kitsalt sellelt vaatekohalt, kas dr Riho Saardi raamatu järgi võib õpetada või ei. Meie peamiseks vaenlaseks ses suhtes pole mitte trükivead, vaid see eelarvamus, mille järgi emakeelne ja algupärane kõrgkooliõpik jääb erandiks. Pole mingi patt, kui Usuteaduslikus Ajakirjas võtavad sel teemal sõna ka need, kes ise teoloogid ei ole, pedagoogid aga küll.

Peeter Olesk

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)