Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Uus taevas ja uus maa

24.11.2006 | | Rubriik: Jutlus

Kiirus ja veelkord kiirus – niimoodi võiks meie praegust elu ja aega iseloomustada. Asjalikud, töökad, alati ruttavad, pea igapäevastest lahendamist ootavatest ülesannetest pungil, muremõtetega, mis ei anna asu ka öösel – niimoodi võiks iseloomustada praeguse aja inimesi. Kiirus ja asjalikkus on dikteerinud rütmi, ajajaotuse, milles tundub, et inimesel endal on vähe kaasarääkimisõigust. «Nii palju on teha, aega on nii vähe,» kurdetakse.

Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa. Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tule meeldegi, vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast. Sest vaata, ma loon Jeruusalemma rõõmuks ja ta rahva rõõmustuseks. Mina rõõmutsen Jeruusalemma pärast ja tunnen rõõmu oma rahvast; seal ei ole enam kuulda nutu- ega hädakisahäält. Seal ei ole enam imikut, kes elab ainult mõne päeva, ega rauka, kellel ei täitu ta päevade määr, nooreks peetakse seda, kes sureb saja-aastaselt, ja neetuks seda, kes ei saa sadat aastat täis. Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja. Nad ei ehita teistele elamiseks, ei istuta teistele söömiseks, sest mu rahva eluiga on otsekui puu eluiga ja mu valitud kasutavad ise oma kätetööd. Nad ei näe asjata vaeva ega sünnita lapsi hirmu jaoks, sest nad on Issanda õnnistatud sugu ja koos nendega on õnnistus nende võrseil. Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud. Hunt ja tall käivad koos karjas, lõvi sööb õlgi nagu veis ja mao toiduks on põrm: ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, ütleb Issand.

Js 65:17–19(20–22)23–25

Kiirus ja veelkord kiirus – niimoodi võiks meie praegust elu ja aega iseloomustada. Asjalikud, töökad, alati ruttavad, pea igapäevastest lahendamist ootavatest ülesannetest pungil, muremõtetega, mis ei anna asu ka öösel – niimoodi võiks iseloomustada praeguse aja inimesi. Kiirus ja asjalikkus on dikteerinud rütmi, ajajaotuse, milles tundub, et inimesel endal on vähe kaasarääkimisõigust. «Nii palju on teha, aega on nii vähe,» kurdetakse.

Sestap on sageli kahtekümmend nelja tundi ööpäevas vähe, puuduv tehakse tasa puhkepäevade arvelt. Aega maha võtta, raamatut lugeda, perega koos istuda, lihtsalt mõtiskleda – see on kui ajaraisk, kui pühaduse teotus. «Sa pole kaua kirikus käinud,» kõnetan kas noort või keskealist koguduseliiget. «Jah, oleks tahtnud küll tulla, aga nii palju on tegemist olnud, et pole öö ega päeva vahet,» vastatakse enamasti. Pole öö ega päeva, kevade ega suve, sügise ega talve vahet – elatakse ja ollakse nagu rattas, mis pöörleb ja pöörleb ning seisma ei jää, füüsilise ja vaimse taluvuse piiril. Asjalik, töökas, väsinud, kurnatud, rõõmutu, rahutu, rahulolematu ja… pealiskaudne – ka niisugune on meie aja inimene.

Aga ratas peatatakse kord ometi ning inimene sunnitakse sealt maha astuma. Vahel on see mahaastumine ränk: autoroolis väsimusest tukkuma jäänud noor naine või mees – vigastused, surm, ülepingutusest tingitud ränk haigus, stress ning talumatu olukord, millest väljapääsu nähakse enesehävitamises, lõhki läinud suhted. «Ma ei taha niisugust elu,» ütleb siis see, kes veel rääkida suudab, «aga ma ei näe ka teist võimalust!» Lootusetus.

Kas pole siis tõesti teist võimalust? Kas meie osa ongi mõttetu rabelemine millegi nimel, millele me õieti tähendustki anda ei oska ning mille meie jaoks lõpetab ükskord kõiki tabav lohutamatu paratamatus – surm?

«Ma vaatan elule tagasi hoopis teistsuguse pilguga,» ütles üks 80. sünnipäeva tähistanud koguduseliige. «Millele ma küll kõik oma aega raiskasin, just raiskasin, mõttetu jooksmine ja millegi tagaajamine. Mõne asja peale ei taha tagasi mõeldagi… Sõda võttis head sõbrad ja venna. Naise matsin juba 30 aasta eest. Kolmest minu lapsest on järel üks. Jumal on minu suhtes küll väga suureline olnud, et mind mu keeruliseks elatud elus nii palju toetanud on. Kas oleksin ilma Temata üldsegi siiamaale jõudnud,» lisas ta veel.

Elada oma elu koos Jumalaga, see oli selle vana mehe tarkus. Elus ja surmas loota ainuüksi Tema peale, see aitas ja aitab elada.

Jumalal on palju lohutavaid sõnu meie jaoks. Niisuguseid, mis annavad lootust tulevikku, kirjeldusi, kuidas elu ükskord olema saab. Üks niisugune pühakirjatekst on ka tänane prohvet Jesaja kuulutus. Kui palju inimesi on see kuulutus enne meid aidanud ning kui palju julgustust annab ta meile täna, viimasel pühapäeval kirikuaastas, mil jumalateenistusel või oma mõtetes oleme nendega, kes meie eel igavikku rännanud. See piiblitekst ei jäta meist ühtegi, kes seda kuuleb või loeb, puudutamata. Sest selles on Jumal vastanud meie sügavale sisemisele igatsusele. 

«Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa. Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tule meeldegi, vaid rõõmutsetakse ja ollakse igavesti rõõmsad mu loodu pärast.» Me ei pea hirmu tundma, ükskõik, mis meil ees seisab: ajalikud raskused, haigus, kellegi kaotus, iseenda surm. Suhe Jumalaga muudab kõik teiseks, õieti on juba muutnud kõik teiseks, sest Jumal Jeesuses Kristuses on kurja ja surma ära võitnud. Meie tulevik on kindel nii nagu nendel, kes meie ees lahkunud.

Ma olen ja jään Jumala varju alla. Minu minevik, olevik ja tulevik – kõik on Tema kätes. Kõik saab ükskord suurepärane olema, kuid juba siin ja praegu võin ma seda hoomata: kirikus koos teistega jumalateenistusel olles, koguduseliikmetega kõneledes, headele sõpradele oma kaotusevalust või lahendamata probleemidest rääkides, Jumalaga kahekesi palves olles – paludes ja tänades või lihtsalt aega maha võttes üksi vana kiriku seinte vahel mõtiskledes.

Aamen.

Image
Pille Heckmann-Talvar,

,

õpetaja

Üks kommentaar artiklile “Uus taevas ja uus maa”

  1. Külaline ütleb:

    :zzz

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)